Võtsin end nüüd kokku ja otsustasin kirjutada ka minu õuduste pühapäevast ehk eelmise nädala viimasest päevast. Ma kirjutasin eelmise nädala postituse sel samal päeval, aga ei tahtnud siis veel kõiki emotsioone välja valada.
Alustan siis sellest, olin endale seadnud nädalavahetuseks kaks eesmärki – natuke puhata ja käia osta Saagu Valguse taaskasutuspoest mõned kenad pluusid, millega oleks hea imetada. Rapla Saagu Valguses toimus laupäeval kirbuturg, mille raames on alati muu hulgas ka poes müüdav annetatud kaup poole hinnaga (mitte, et seal niisamagi väga soodne kaup ei oleks…).
Niisiis saabus laupäev ja läksin mina Saagu Valgusesse. Reigo minuga kaasa ei tulnud, kuna oli reede öösel vastu laupäeva tööl ning põõnas kodus. Mõtlesin, et olengi hea naine ja lasen tal kodus mõnuleda, lähme veel preiliga eest ära ka. Pikk jutt lühikeseks – mingeid pluuse ma endale ei saanud, sest preili Anne keeldus rahulikult vankris olemast ja istus mul süles terve aja, mis ma poes veetsin. Mis laupäeval veel toimus, ma väga hästi ei mäletagi, aga puhata mina küll ei saanud.
Pühapäeval põrutasid Reigo ja minu ema seenele. Jälle. Mina siis pakkisin ka lapse vankrisse ja läksin Vesiroosi Terviserajale jalutama. Ilm oli ju pühapäeval super ilus. Ideaalne jalutamise ja nautimise päev. Preili Anne naudib jalutamist aga ainult minu süles, nii et vankriga liikumisest ei tulnud pärast poolt tundi enam midagi välja. Nii ma siis seisin seal terviserajal põõsaste vahel, päike siramas ja poetasin peenikese pisara. Äkki muutus see kõik täiesti talumatuks. Esiteks, on maru tüütu mööda neid käänulisi terviseraja teid lükata ühe käega vankrit ja teisega hoida süles plikat, kes küll hoiab kaela, aga no mitte veel kindlalt. Miks ma olen siin üksi? On ju pühapäev! Kellelgi võiks ju aega olla minu ja Annega jalutada, aga ei, kõigil on parematki teha.
Ja nii ma siis seisin seal, minul silmad märjad, laps vankris lõugamas ja haletsesin ennast. Nüüd sellele hetkele tagasi mõeldes tundub see nii nõme, aga tol hetkel ei osanud ma lihtsalt muud moodi. On ju teada värk, et lastele hirmsasti meeldib vankris ja mõni neist vajub juba vankrit nähes sügavasse unne ja emmed võivad päev otsa mööda linna, metsa vms segamatult ringi jalutada. Aga mitte mina! Mulle ei anta ühte päevagi, ühte TUNDIGI. Ega ma tegelikult Anne peale pahane ei olnudki, pigem ikka süüdistasin ennast, et üldse mingisuguseid ootusi ja lootusi seoses lapsega olin püstitanud. Nüüd ma ju tean, et lapsed on eri-ne-vad ja mingeid reegleid ega garantiisid ei ole! Ja eelkõige olin ma pahane enda peale, et ma ei olnud suutnud vahepeal puhata. Tegelikult tuli ju kõik see hädaldamine väsimusest.
Helistasin siis oma nutumaiguse häälega Reigole ja uurisin, mis ajal nad sealt metsast välja ronivad. Reigo õnneks tabas mu hääletoonist ära, et KOHE on see õige aeg liikumiseks ning üsna pea ta kodus oligi. Aga siis oli ju vaja need miljon seent puhastada ja ära marineerida. Nii ma siis õhtul kaheksa-üheksa vahel otsustasin aja maha võtta ja jooksma minna (laps magas juba). Tundus, et sellest oli isegi kasu ja läksin juba märksa parema tuju ning tuikavate lihastega magama (mõnus).
Ahjaa, pühapäeva õhtuks oli selge, et nii mina kui Anne oleme tõbised. Anne nohises veidralt, köhatas pidevalt ja turtsus iga natukese aja tagant. Riputasime voodikarussellile küüslaugu kotikese, määrisin natuke hanerasva sinna-tänna ja elasime edasi. Öösel pidevalt üles ärkav Anne oli lisa tõenduseks, et päris hea tal vist olla ei ole. Nagu ei olnud minulgi.
Nii saabus esmaspäev ja hommikuks olin oma ennast haletsevas tujus tagasi. Reigo läks ekstra varase rongiga tööle (kohtumine) ja mina jäin jälle Annega kaksi. Ilmselgelt jäi jooksmisest väheks. Vajasin puhkust. Esmaspäeval suutsin end enam-vähem ühes tükis hoida tänu Kätlinile, kellega jalutamas käisime ja absoluutselt iga asja peale kirusime üksteisele. Naersime, et ju on lõvidel mingi „kuuseis“ selline, sest olime mõlemad nõnda ennast haletsevas ja vinguvas meeleolus.
Teisipäeva hommikul ärkasin aga juba totaalses mustas augus. Reigo jõudis esmaspäeva õhtul ka alles poole kaheteist ajal koju (trenn) ja päev oli väga pikk olnud. Niisama pikalt kahekesi olemine on minu jaoks juba raske, aga olime ju veel haiged ka. Ja siis ma põhimõtteliselt nutsin. Ja nutsin. Ja nutsin. Meeleolu oli must kui öö. Vahepeal nutsime Annega mõlemad. Andsin ka Reigole teada, et tunnen end ekstra saamatu ja mõttetuna ning ta tuli juba päevase rongiga koju.
Aga miks ma siis ikkagi punast lõnga koon? Noh, tamtamtaaa! Mul on päevad! Eelmine kuu oli mul ka imelik veritsus, mille panin algul kirja päevade pähe, aga olles suhelnud mitme ämmaemandaga jäime seisukohale, et vist ikka ei olnud, kuna imetaval emal ei tohiks esimesel poolel aastal kindlasti päevi tulla ega olla. Noh jah. Nii palju siis sellest. Peaksin vist oma keha teadustöödeks annetama, sest ilmselgelt on see totaalselt ainulaadne ega allu teadatuntud reeglitele. Rasestusin ma ju Nuvaringi kasutamise kiuste ja nüüd siis hakkasid mul päevad (esimest korda olid juba kaks kuud pärast sünnitust), vaatamata asjaolule, et imetan last!
Päevade pähe tahaksin panna ka kõik need mustad emotsioonid. Et küllap hormoonid ajasid kõik minus sassi. Reigo muidugi, heale mehele kohaselt, ütleb, et tema ei mäleta, et ma oleks kunagi päevade ajal teisiti käitunud (et olen kogu aeg selline fuuria?). No kena küll, kallis mees, aga mulle isegi meeldiks seda päevadega seostada, sest nii ma saan kindel olla, et see möödub ka koos päevadega.
Täna, kolmapäeval, on mul juba PALJU parem tuju. Ei tahagi kohe iga asja peale nutma hakata. Peeglisse ei ole ka jälle enam paha vaadata, sest ma ei vihkagi ennast enam ega pea end saamatuks. Mulle endale tundub, et Reigo eilne varem koju tulek oli see, mis kõik paika loksutas. Selle pisikese sammuga näitas ta mulle palju asju – et ta on minu jaoks alati olemas, et ta on valmis jõupingutusi tegema, et minu meeleolu/olemist parandada, et ta hoolib minust ja Annest väga-väga ning mis kõige tähtsam – vahel piisab halva ümber pööramiseks vaid sellest, et Reigo pühendab mulle natukese oma ajast. Eilne pärastlõuna, mis me kolmekesi lihtsalt olles veetsime, oligi see puhkus, mida ma vajasin:)
Irinaaa
Greetel EmmedeKlubi.ee