Kuigi raseduskalender näitab mulle juba 33 nädala jooksmist, võtan ma ruttu teise trimestri kokku, et mitte ära unustada seda kerget, lendlevat tunnet, mida ma nüüdseks juba päris mitu-mitu nädalat enam kogeda pole saanud.
Ma mäletan jube hästi, kuidas ämmaemand II trimestri alguses mulle ütles, et ma oleksin tõsiselt valmis järgnevaid nädalaid nautima, sest nüüd on ees raseduse kõige lihtsam osa. Ja tal oli 100% õigus, see oli nii mõnus periood.
Kuigi ma tean, et esmasrasedad peaksid esimest korda oma kõhubeebit kuskil 20 nädala paiku liigutamas tundma, sain mina esimesed mulksud 15. nädalal. Ma tean, et neid on algul väga kerge segi ajada gaasidega, aga olgem ausad, ükski gaasimulks ei paneks mu südant ühel hetkel kiiremini põksuma ja liblikaid kõhus lendlema, ega ju!? :) Seepärast ma ka teadsin, et need kaks põksu, mis ma ühel heal õhtul voodis lebades tundsin, olid meie esimesed päris tuntavad suhtlusmomendid. Ma tõesti tundsin, nagu ma oleks äsja armunud olnud, muud moodi ma ei oska seda tunnet sõnadega edasi anda.
Teise trimestri alguseks kadusid ka kõikvõimalikud isud, iiveldus ja muud I trimestri "rõõmud". Ma hakkasin ennast väga vitaalse ja elavana tundma ning tihtipeale ma sõna otseses mõttes unustasin ära, et ma olen rase. Ma pidin endale aeg-ajalt seda muidugi meelde tuletama, sest noh, ma ikka kippusin asjadega natukene üle pingutama ning soovisin igal pool võimalikult palju kaasa lüüa (näiteks kolimise juures või remonti tehes). Ka ei olnud mul sellist tohutult nähtavat rasedakõhtu, mis mulle mu õnnistatud staatust pidevalt meelde tuletaks.
20. nädalal ootas meid ees ka teine ultraheli, mida kõik alati pikisilmi ootavad. Ootasime ka meie ning tuttavad. Eks lähedased ootasid pigem soo teada saamist, mina tahtsin eelkõige veenduda, et kõik on hästi ning muidugi soovisin ka sugu teada. Või tegelikult oleks õigem öelda, et saada kinnitust ämmaemanda pakkumisele, et meie perre on sündimas väike tüdrukutirts, sest tal õnnestus oma kabinetis oleva ultraheliga nädal varem kõhuelanikku lähemalt uurida.
Looteanatoomia eel olin ma kohutavalt närvis, süda puperdas sees ning üldse oli tunne, et ma ei taha sinna minna, sest see on kuidagi nii närvesööv. Tegelikult põhjust muretsemiseks ei olnud ning kõik oli hästi. Samuti kinnitas arst, et tõepoolest, me saame ühe väikese printsessi vanemateks. Meie jaoks ei olnud oluline lapse sugu, aga praegu ma tunnen küll ennast tüdrukut oodates kuidagi kindlamana. Ka nimi oli meil tüdrukule juba olemas, seega väike võit veel juures :)
Kui mu kaalutõusu numbreid vaadata, siis I trimestril ma väga midagi juurde ei võtnud - ühe väikese kilokese. II trimester aga teatavasti on tavaliselt see aeg, mil rasedad kõige enam kaalu koguvad - minu turjale ilmus nagu võluväel 7 lisakilo. Kuigi ma ise pidasin seda täiesti normaalseks, siis ämmaemand minuga väga nõustuda ei tahtnud. Kohati tekitas mõte sellest, et ma võtan "liiga palju" juurde stressi ning mõnda aega ma lasin ennast sellel ka mõjutada, kuid sain aru, et tegelikult on kõik hästi, ka GTT (glükoosi taluvuse test) oli korras ning ma ei tundnud, et ma oleksin kuidagi eriliselt suur. Seepärast otsustasin sellest kaalunumbrist mitte välja teha ning oma rasedust ja kerget olekut (olenemata mühinal kasvavast kaalunumbrist) nautida nii kaua kuni saab.
Kuigi füüsiliselt tundsin ma end väga hästi, hakkas mu riietevalik aga ühel hetkel kõvasti kahanema - ei läinud mul ükski sügisene mantel enam eest kinni või ei istunud enam pluusid üldse hästi seljas. Korraga avastasin, et mitte ainult mu kõht ei paisu vaid ka rinnaümbermõõt aina laieneb, mis tegi teatud lõikega riiete kandmise ebameeldivaks. Need olid need hetked, kus mulle aina rohkem hakkas kohale jõudma, et nüüd ma ikka olen täitsa rase :D Naljakas, et just riideesemed mulle raseda "tunnet" igapäevaselt meelde hakkasid tuletama ja mitte näiteks valud või magamata ööd.
II trimestri lõpuks aga hakkasin juba vaikselt mõikama, mida tähendab ühe raseda jaoks raskustunne, rõhuv tunne või kaunis sümfüüsivalu. Ka silmanägemine hakkas järsku aina udusemaks minema ning tänaseks ma enam ilma prillideta väga ringi ei käigi (huvitav, kas see võib ka pärast rasedust natuke taastuda?). Minu ajumaht hakkas mõnusalt kahanema ning hetkeseisu ma parem ei kommenteerigi. Ma ei näe, kuule ega pane pooli asju enam tähele :D
Ka kõikvõimalikud kahtluseussid hakkasid hinge tekkima: "kas ma saan ikka hakkama?", "Ma ei tea, mida ma talle ostma pean.", "Millal ma selle voodi ikkagi kokku panema peaks?", "Ma pole talle veel sokkegi ostnud", "Kas tekk või magamiskott?". Ja nii edasi. Vahel ma tõesti ketrasin õhtuti enne magama minemist tunnikese igasugu mõtteid, mis südame alt jube õõnsaks tegid. Järgmiseks päevaks tavaliselt aga rahunesin maha ning sisendasin endale, et kõikidele nendele küsimustele saan ma suure tõenäosusega vastuse iseenesest. Ja kui süda üldse rahu ei andnud, siis läksingi hommikul poodi ja ostsin beebile kasvõi paari sokke, et enesetunnet paremaks teha. Ei tea, kuhu see ratsionaalne meel vahepeal plehku pani :D
Kuidas teie II trimestrid kulgenud on? Kas energiat oli rohkem kui ära jõudsite kulutada või maadlesite juba varakult kõikvõimalike ebamugavustunnetega? Milliseid imelikke mõtteid või ebaratsionaalseid hirme teil raseduse ajal pähe on tulnud?
Sally Emmedeklubi.ee
Madiken, Emmede Klubi toimetus