Olen kohe-kohe täitumas 30 eluaastat, ning beebist unistanud pea, et pool oma elust ja unistuseks oli see jäänud kuni oktoobrikuu 29-nda kuupäevani, kuni ma ei tea, mitmes rasedustest mu elu jooksul näitas mulle teist triipu...
Ma kirjutan seda blogi, et anda lootust ka kõige lootusetumates olukordades olevatele naistele... Sest, kui Te midagi väga tahate, siis kõik on võimalik... Ja Te saate, mida soovite.
Olen olnud korra abielus ning selle mehega kestis meie kooselu noorusaastatel 5 aastat... mitte kordagi ma ei kasutanud rasedusvastaseid tablette (PS! Ma polegi kunagi neid oma elus kasutanud)... Kui siis oli mul väga raske haigus nimega buliimia... Mis on olnud samuti osake mu elust vähemalt 15 aastat... ma olen kallistanud wc-potti pool oma elust ja kui mõtlete, et ma olen suur või suurem, siis te eksite... Olen 178 cm pikk ja minu maksimum kaal on olnud 59 kg ja miinimumkaal 47 kg...
Igatahes hakkasin ma katlema juba varases nooruses, et äkki on asi minus- tegelt olin ma selles kindel, sest mina kaalusin vähe, minul olid probleemid ja mina ise põhjustasin endale selle jama. Käisin 19 günekoloogi juures ning mulle öeldi, et mu emakas näeb välja nagu lapsel... kellel ei ole päevad veel alanud... Määrati duphostan ja võtsin neid vahelduseks, aga jätsin pooleli...
Aastad läksid edasi... buliimia vaibus ning aastatega muutus ka minu elukaaslane. Temaga elasin kokku kuus aastat... Algul ma ei osanud mõelda sellele... ostsin praktiliselt iga kuu endale teste ning negatiivne negatiivse järgi.
Elasime vahepeal paar aastat Soomes ning kui Eesti tagasi läksime, saatsin tema arstile, sest teadsin, et minuga ette midagi enne ei võeta... Ta käis ära ja saime teada, et tal on spermid aeglased ja neid on vähe.... Ja mul ikka peas mõte, et nagu sellest, et mul probleemid on jääb veel väheks... nüüd tema ka veel....
Jälle jäid asjad soiku mingiks ajaks ning siis juhtus mul õnnetus, käisin seljaoperatsioonil ning tänan siiani Jumalat, et kõnnin ja olen elus... seejärgi otsustasin uurida tõsisemalt, mis meiega saab...
Siis avati Pelgulinna haiglas uus viljatusravi osakond... see oli kaks aastat tagasi- aastal 2011. Käisin uurisin ja mees käis ka andmas analüüse... kokku oli lepitud IVF aastalõpus ning mina olin juba peaaegu rahad kokku saanud, kui mees jäi töötuks ning laenud ja igapäevane söögi raha tuligi võtta juba kogutud säästudest. Jäi ära meie IVF, mis oli minul nii raske, et ma ei mäletagi millal ma oleks olnud nii endast väljas... mu unistused olid murtud ja samuti süda oli murdunud... edasi läkski meie kooselu allamäge, sest mina ei saa emaks saada, kui inimene, kellel on reaalselt probleem isaks saamisega ei ole ise asjast huvitatud... Peagi läksime lahku, sest minu elumõte läks selle inimesega allamäge ning ma ei näinud enam mingit tulevikku... ei selles suhtes, et selles elus... see ei toiminud enam ja kui päris aus olla, siis see ei toiminud ammu...
Läksime lahku ning ma tulin suure ahastusega tagasi Soome... sest siin oli minu ainuke elukoht... elukoht, kus mida üüris välja üks tore noormees, kellel oli ka tore poeg, keda ta kasvatas selles pisikeses ühetoalises korteris...
Esialgu oli kõik nii keeruline ning ma elasin tuttavate sõprade pool, sest ei tahtnud nii teha, et viskan inimese koos pisikese pojaga tänavale... Üks asi viis teiseni ning nüüdseks on meie kooselu kestnud peaaegu poolteist aastat ning mul on tore kasupoeg, kes alustas kooliteed...
Korteri oleme saanud vahetada 3-toaliseks ning elu on nagu looma hakanud- eelmine ebastabiilsus, kompleksid ja muu, mis minu elu pahupoolega seondus on kadunud. Tunnen end hästi ja turvaliselt, mul on lõppude lõpuks kodu ja mees ja laps... küll mehe oma, aga võtan teda kui enda oma...
Suve algul rääkis mu ema mulle, et ta on mul lapsetuse probleeme rääkinud naabriga, kellel on võimed ning ta tahab mind hirmsasti näha... Ja suvel otsustasingi minna läbi tema juurest... Ta rääkis mulle minu minevikust ning minu olevikust ning ma imestasin, et kuidas ta seda teab... Ja siis üks ainus lause, mida ma oleks pidanud vist ammu kuulma, tuli tema suust:" Kõik Sinu probleemid, mis on su elus on sinu enda peas kinni. Sa oled tegelikult terve ja tubli naine, aga sinu hirmud ja paanika hoiavad sinu soove ja unistusi täitumast."
Ja sellest piisas... Ma teadsin seda ise koguaeg, aga kuidagi eitasin seda iseenesele... Niisama lihtne oligi see lugu- mul ei ole buliimiat, ma ise tekitan seda endale... mul ei ole sõltuvusi, ma ise leiutan neid- olgu need valuvaigistid, unerohud, ninarohud või mis iganes muu...
Ja ma hakkasin sööma... ettevaatlikult ja iga päev... tasakesi- ma ei keelanud endal süüa midagi.. söön kõike ja mõistuse piires.
3. oktoober olid mul viimased päevad- just siis lootsin ma täiesti iseenesest, et äkki ma saan teatada kasupoja sünnipäeval, et ta saab pisiõe või venna, keda ta on niikaua igatsenud. Ma olin pettunud, sest minu enesetunne oleks olnud nagu oleksin rase- käisin arstil ja ütlesin, et kui mul ei oleks päevad just olnud arvaksin, et olen rase- mul oli tegelikult rauapuudus... Samuti olin ma enne seda soovinud saada saatekirja Soome viljatusravi kliinikule- ja sain teada, et mul on aega end kokku võtta vähemalt 2 aastat ja siis uuesti proovida ühendust võtta, sest minu tervislik seisund ei luba neil minuga varem tegeleda... Olin shokis... 2 aastat veel ootama, et lihtsalt... TORE- varsti olen juba 35 ja ikka midagi ei tea...
Käisin apteegis ja ostsin rauatabletid ja igaksjuhuks ka foolhappe. Otsustasin, et kasutan oma 5 viimast ovulatsiooni testi ära ja katsun igal hommikul basaali mõõta--- see õnnestus... basaalimõõtmine ma pean silmas, sest kunagi varem mul ei ole õnnestunud nii järjepidev olla... Ovulatsioonitestidelegi sain õhkõrnad triibud, aga loobusin nende uskumisest, sest need pidavat olema vähemalt samatugevad kui testtriibud... Siis aga basaal oli langenud, kui tekkisid need triibukesed- testid said osa... basaal aga tõusis ning oli pidevalt 36,8-37.0... Ma ei julenud uskuda... üks kuu proovisin ja ei ole võimalik.
Ma olin isegi endale sisseastumise eksamid kirja pannud ja õppisin hoolega, et nendel edasi pääseda.
Mäletan 28-ndat oktoobrit... käisin koeraga jalutamas ja kõhus oli tugev torge... mõtlesin, et no tore lugu, samas sisimas oli selline tunne, et äkki ikka olen... ei julenud loota, aga see tunne, mis mul oli südames oli jälle vastupidine...
Kui foorumis arutasin teiste triibupüüdjatega, siis nemad soovitasid teha 29ndal testi... hehh... mis mõttes, mul oli veel aega päevadeni vähemalt 4 päeva... ma arvasin nii... ja test, mis mul oli ostetud oli ju päevade ärajäämisest soovitatud teha.
Ma võtsin julguse kokku ja tegin selle testi ning kui wc-st välja tulin olin mossis... istusin mehega hommikusöögi lauataga ning lihtsalt turtsusin, sest ma ei näinud teist triipu... kui 15 minutit hiljem läksin pulka ära võtma vannitoast, et prügikasti visata, siis vaatasin korra peale... mõtlesin, et see ei ole tõsi...
Jooksin ruttu mehe juurde ja küsisin, et mida tema näeb... ta räägib, et triip... aga õhkõrn...
Eem... ma ei osanud kuidagi reageerida... ma käisin mööda tuba edasi tagasi... käed värisesid, silmas pisarad... ma olin õnnelik ja ei uskunud seda asja... ja ka mu mees ei uskunud... sest ka tema olin juba ette valmistanud, et meil on tulemas IVF... raudne laks, rahulikult 2 aastat võime oodada
Edasi helistasin 10 korda emale Eesti, ta ei vastanud... saatsin sõnumi ja õele saatsin fb-sse sõnumi, et kuule, mul kaks triipu vist...
Ma olin õnnest segane, kogu mu pere oli... kõik mu sõbrad teavad, et mul oli raskusi... aastaid ja aastaid ma tahtsin, aga ei saanud... Ja nüüd ühe korraga, kui ma olin endale selgeks teinud, et kõik minu probleemid on minu enda peas kinni, ma sain, mida olin nii kaua oodanud.
See oligi minu 12 aastane ootus... unistus ja unelm, mis lõpuks täitus. Ma olen tänulik, et see juhtus just nüüd, sest eelnevasse ellu poleks ma tagantjärgi soovinud last sünnitada, sest see oleks olnud nii lapsele kui ka minule raske... Olen õnneli, et minu lapseisa on inimene, kes sobib isaks kõige paremini ning tänu temale olen mina nüüd rahulik ja elan reaalset elu, mitte ei kõnni õhulossides--- tema sobib meile Präänikuga (loe: kõhubeebi/de-ga) kõige paremini, sest see on mees, kes mind esimest korda elus armastab... armastab hoolimata mu vigadest ja totrustest... Ja mu kasupoeg... kes saab endale pisivenna/õe... Ma andsin elule võimaluse ja tean, et see on alles algus...
Seega ütlen teile, naised, kõik on siin elus võimalik, tuleb ainult piisavalt soovida ja tahta....
Päikest igasse Te päeva,
Kati
Greetel EmmedeKlubi.ee