Niisiis algas mul 9 nädal ning jõuangi peagi oma mõtetega tänasesse päeva- 10ndasse nädalasse.
Ütleme nii, et ma olen olnud väga mures enda beebi pärast ja lugenud neid, kuid ma ei tohi unustada, ka mehe 7 aastast poega, kes elab suurema osa ajast meie juures.
Ja sel üheksandal nädalal hakkavad mind aina rohkem ja rohkem kummitama mõtted, et mis saab, kui majja tuleb teine laps- kuidas suurem sellega toime tuleb ja mis tema arvab. Nimelt on meie esimeses klassis käiv poiss hakanud käituma väga imelikult ning ma olen üritanud selle lapse heaks teha kõik- kui enne elasime minu 1-toalises korteris, siis hankisin suurema, et ta koolis käies saaks omaette olla ning õppida oma toas, magada oma voodis jne. Nüüd hakkavad asjad aga minema üle piiride või ausalt öeldes on läinud üle piiride ammu ja ma olen aina rohkem ja rohkem ahastuses, sest hirm on toime tulla ka järgmise pisikesega... Ma saan aru küll, et tema on päris minu pisike ja mina olen tema ema, aga äkki läheb järgmise beebi kasvatus ka untsu... Ma räägin siis nüüd oma südamelt ära meie vanema poisi käitumise ning probleemid.
Nimelt kuu aega tagasi vahetult enne minu 2.nädalat tuli mulle koolist telefonikõne eriõpetajalt, et lapsega on koolis olnud probleemid- ta on agressiivne ning ropendab ja kiusab. Ma olin shokis, kuigi teadsin, et lapsel on agressiivsem iseloom- samas mõjutavad eluks ajaks tema käekäiku vanemad (ema-isa lahkuminek, kolimine Eestist Soome, siin ühest kohast teise kolimine, minu ellu tulemine ja nüüd siis ka uus beebi). Ta rääkis, et teda on kõik peksnud- ema, isa ning isegi mina, samuti rääkis ta, et meie korteris elab kümme inimest ja on 5 kassi ja 5 koera ja koguaeg purjus inimesed. Ütles õpetajale, et nüüdseks on tal mingisugune arm ära kadunud, aga just natuke aeg tagasi oli tal see. Enne seda varastas ta minu üürirahast 50€
Laps on ise eestlane ning ma püüan talle kõik võimalikult muretuks teha, sest tean, et oma valede valikute pärast olen ma elus ise pidanud kannatama ja enne minu täiskasvanuks saamist ka minu vanemad. Niisiis oleme nüüdseks kokku puutunud sotsiaaltöötajatega ning siin võetakse laps päris kergelt ära- siiski on kõik saanud korda ning laps on olnud taas normaalne- vähemalt meie nähes.
Nüüd tuleb igapäev juurde infot, et ta kiusab taas kedagi ning hiljuti oli ta lõhkunud mingisuguse koridori akna. Niisiis minu küsimus on see, et mis saab edasi- praegu ta on ainult 7 aastat vana. Hirmud on suured tuleviku ees- perre tuleb uus laps ning vanem aga saab vanemaks- öeldakse küll et saab vanemaks ja targemaks, aga meie oma tundub minevat justkui CRAZYMAKS.
Ja mis meid siin teisme eas ootab... Mul on peas miljon küsimust- kas ma ikka olen loodud emaks, kas ma saan hakkama, äkki tuleb tal mingid kohutavad ideed pähe vahepeal, kui lapsega jääb kahekesi...
Mul on tekkinud hirm lapse kasvatamise ees ning veelgi enam enda lapse tuleviku ees, sest ma ei taha talle elus midagi sellist, mida olen ise pidanud oma elus kogema- ma ei taha seda mitte kummagile, sest ma ütlen, et mitte keegi ei tohiks oma elus kogeda midagi nii õudset, kui mina.
Kas ma tulen kõige sellega toime? Kellelt abi otsida, et saaks tema elu korda- ta läheb mõlema oma vanemaga järgmine nädal kül perenõuandlasse, kuid ma hakkan ise lootust kaotama... tähendab enesetunne on nii lootusetu, et ei tea, kust enam abi otsida.
Nüüd aga enesetundest ning emotsioonidest, mis puudutavad otseselt minu rasedust.
Enesetunne oli seegi nädal vahelduva eduga iiveldav- seega jõudsin mõned korrad ka WC poti kallistamiseni ning millegi pärast oli see praegusel hetkel väga jälestav, kuigi enne rasestumist oli see võib öelda mu eluviis. Olin sellega harjunud ja teadsin, et see kuulub mu elu juurde ja olin isegi arvestanud, et pean seda kannatama võib-olla kogu oma elu.
Emotsioonid tõusid järjest kõrgemale... Justnimelt sellepärast, et 10ndal nädalal lähen ma UH-sse ning näen oma Präänikut. Mis mind on veidike siiski hirmutama hakanud on see, et äkki neid on siiski kaks...
Mees isegi vaatab televiisorit ja ütleb, et tegelikult on ju kaksikud väga toredad, aga ma ei ole kindel, et ma ühegagi hakkama saan- imikuga ma pean silmas ja teise kooli alustanuga ja kui tuleb veel kaks juurde ühe asemel... Hirmud on suured ja niipalju kui sellest avalikult räägin, et homme UH-sse minek, siis paljud ütlevad, et vaata kui tore oleks kui on hoopis neli kätt ja neli jalga... Ja see tunne teeb seest väga õõnsaks.
Siin soomes ju teadaolevalt ei tehta isegi kindlaks enne 10-13 nädalat mitu sul lapsi on vms. Siin usutakse sind, kui ütled: „Ma olen Rase“
Igatahes homme ongi täis mul täpselt kümme nädalat ning kirjutan sellest kindlasti peagi- 10 nädalat ootamist, et kohtuda enda kõhubeebiga... Kümme ülipikka nädalat, mille jooksul on olnud palju-palju emotsioone ja mõtteid, keha muutuseid ning kõrvalnähte... Kõik see saab homme läbi- MA NÄEN OMA KAUAOODATUD IME- OMA KÕHUPRÄÄNIKUT!
Ja hoolimata oma hirmudest olen ma sellest kõige rohkem erutunud, sest meie andsime talle mehega elu ning nüüd saab temast inimene... Inimene, kes on meie laps... Kes kindlasti teeb elus paremaid valikuid, kui meie kunagi...
Algas ju advent ning saabumas on imede ja rahuaeg... Ka sel puhul sai kaunistatud kodu ning tehtud vaikselt jõulu plaane- seda teen ma ka ju lapse jaoks- nii vanema, kui kõhubeebi, kuid üks neist ei oska minu nägemist mööda seda hinnata. :( Siiski katsun ma olla rohkem kui rahulik enda pisikese jaoks...
Greetel EmmedeKlubi.ee