Nädalavahetus oli jälle ees ja minul oli ärevus nii suur, et mõtted ei tahtnud kuidagi mujale minna oma esmaspäevasest arstist...
Mees otsustas endale kutsuda külalise ning nemad istusid ja napsitasid vaikselt, mina aga värisesin ja tudisesin, et kohe-kohe kuulen vähemalt midagigi oma raseduse kohta jne.
Otsustasin oma laenatud dopleriga hakata otsima lapse südant, aga ei leidnud- vale- leidsin ja lausa kaks südant :D üks oli paremal pool ja teine vasakul pool ja mõlematelt oli imehästi kuulda tuksumist aga rahustasin end kiiresti maha, sest ma arvan, et tegu võis olla minu südamega, sest kui ma hoidsin oma vasakukäe pulsist kinni, siis see süda lõi samas taktis nn. beebisüdamega, mille ma siis olin omast arust leidnud. Ma isegi salvestasin seda ja olin enam kui kindel, et peab olema kõik õige esialgu. Hiljem aga leppisin sellega, et olen ise oma ettekujutlustes seal maal, et kuulen tema südant- isegi UH-s hakkab siis alles süda lööma ja seega olen nüüdseks loobunud oma fantaasiast ja otsustasin oodata, kuni UH-ni 12 detsembrini.
Vahepeal olin otsustanud, et ei lähe Shoisi juurde OSCARIT tegema, sest siin tehakse ka kogu kompott ja siis jaanuaris ning kuna mingit infot ei saanud kui käisin end arvele kirjutamas, et millal see UH on, siis otsustasin ikkagi jääda endale kindlaks ning 20ndal tulla Eesti ning oma pisike üle vaadata- olingi enam kui kindel, et minu KV on alles Jaanuaris- Soomes siis esimene UH.
Nagu eelpoolgi mainisin, siis soomes kinnitata rasedust teadlikult varem kui KV ajal- ju see sõltub katkemistest jms. Igatahes minu esmaspäevane arstivisiit oli pikk- räägiti tunnist ajast, aga mul läks aega natuke alla kahe tunni, sest ma latatara nagu olen vatrasin nn. Ämmaemandale kõik otsast lõpuni ära... toitumishäire, eluviisid enne ja nüüd, käitumise probleemid ja psüühiliselt ebastabiilse temperamendi olemasolu. Küll ta kirjutas- ma ei tea, kas ennem on varem sellist juttu kirjutanudki :D sest see, mis ma pajatada jaksasin oli tõega pikk...
Tulin sealt ära taas teadmatuses- kaasa anti hunnik beebiraamatuid ja saatekirjad igale poole ning rasedakaart- mida kasutatakse soomes ka pärast beebi sündi... Huvitav eksju... Sinna märgitakse veel ära esimesed kontrollid jms huvitav asi...
Igatahes koju jõudes küsis mees, et noh, rase või- ma vastasin talle, et nojah- ametlikult ka nüüd... Hakkas naerma ja ütles, et uuris ka sind- ma vastasin, et ei katsutud, ei pandud pukki, ei UH-d , ei mitte miskit ja siis tuli sealt küsimus vastu, et aga kust nad teavad, et sa rase oled? No ei teagi, selles mõttes, et ma räägin ja nemad usuvad, aga mis edasi ja kuidas... oeh... nüüd võin rahulikult veel oodata- põhimõtteliselt Uut Aastat, et ju siis hakatakse jälle minuga tegelema.
Niipalju sain targemaks, et kaalun 56 kg, ning minu rauatase on korras ja vererõhk madalapoolsem. :) Kogu minu esimese visiidi statistika ongi siin :D
Seega olin ise ka pettunud... ma lootsin, et ma mingid analüüsid saan kohe anda, aga mitte midagi- isegi mitte HCGd ei mõõdeta.
Kuna võtsin antidepressante see aeg, siis uurisin selle kohta natuke rohkem, et mis ja kas edasi, aga ega ma sealpool ka eriti targemaks ei saanud- seega otsustasin iseseisvalt ettevaatlikult maha jätta need.
Mis siis ikka... seepäev sai veel käidud mehe lapse lapsevanemate koosolekul ning seal kuulatud ja muljetatud, et mis ja kuidas vanema poisiga edasi saab- eks see lapsesaamine võib veel tulevikus ka teda ärritada, sest ta meil suht keerulise iseloomuga poiss...
Eks tuleb vanemale õpetada, et tal tulevikus oluline roll- eeskujuks olemine ei ole miskit nii lihtne, ikka päris keeruline. Olles ise vanem õde tean seda imehästi.
Igatahes see nädal möödus oma titekappi täiendades ning foorumis muljetades ning teistele triibupüüdjatele pöidlaid hoides...
Ning olin tänulik elule, et minul polnud selliseid tunnusmärke, mis sunniksid mind pöörduma arstile- ma pean silmas määrimist, valusid, kohtutavat oksendamist jne.
Minu unenäod muutusid kiirelt väga-väga eredateks- küll nägin, et olin alkoholi joobes ja siis hiljem muretsesin, et Issand Jumal ma olen ju rase tegelt ning sada muud imeunenägu- sõjad, koletised, tapmised jms jama ja minu öine suhtlemine mehega muutus väga populaarseks, sest kõik, mida ma unes nägin jagasin ma ka unes mehega- ma konkreetselt hakkasin rohkem ja rohkem sonima.
Väsimus oli minu juba ammu jalust löönud ning ega ma seda endale keelanud kah- kui ikka uni tuli, siis magasin. Rinnad hakkasid imekombel kasvama- ikka suureks ja ümaraks ja aina valulikumaks need läkid ja see pole siiani veel järgi andnud.
Söögiisu... unest ärgates oli alati kõht tühi ja kui kõht täis sai, siis oli jälle selline tudumoment peal... Siiski üritasin palju kõndida ning kuna mul on siin keskusesse ja kauplusteni nii umbes 1 km, siis seda rada sai ikka iga päev tatsutud ja veel jalutuskäigud sinna otsa, aga siis olin ma ikka superväsinud ka ning ei jaksanud enam ei astuda ega ka istuda...
Kui enne kogunesid mu kappi riideesemed beebi jaoks, siis nüüd hakkasid kogunema ka mänguasjad ning vankerkärugi olin selleks ajaks juba välja valinud ning käisin seda koguaeg netis hiilimas...
