Alanud oli kuues nädal ning minu elu oli äkki muutunud- peale pikkasid aastaid ootamist ja suhete sasipuntraid olin ma lõppude lõpuks kohas, kus ma olla tahtsin.
Elu oli imeline ning ma jagasin oma rõõmu kiirelt kõigiga- ma ei suutnud oma suud kinni hoida, sest see, mis minuga juhtus oli jagamist väärt. Paljud minu sõbrannades olid minuga õnnelikud, sest tegelikult ma olen rääkinud soovist laps saada ammu ning nemad nägid, kuidas ma üle elasin nimetatud probleemi ja iseend süüdistasin.
Üks neist ütles imehästi, temalgi on probleem lastesaamisega, et praegu ei ole aprill, et sa sellist nalja teed. Ma ei rõõmustanud üksi vaid lasin lähimatel tuttavatel endaga rõõmustada- juba kogusin küla pealt materjale beebisaamisest ning uurisin, kust mida saada.
Olin nutikas, et kohe, kui teada sain, et mul on triibud, helistasin tervisekeskusse ning teavitasin, et näete juhtus iseenesest... uhkust tundes, et näed ei peagi 2 aastat ootama teie IVFi järgi... See andis võimaluse pääseda Soomes niikiiresti kui võimalik arstile- aga no enne kuut nädat ei võta siin keegi sind vastu ja esimene UH on alles 11-13ndal nädalal. Seega ootamist ja kannatamist on palju- Soomes ei panda sind säilitusele raseduse alguses (Duphostan) ja nad hakkavad liigutama oma lilli alles siis, kui on kindel, et laps jääb... embrüost areneb loode jne...
Aga mida minusugune närvihaige peaks siis tegema, kes ootas seda beebit aastaid ja nüüd kui ta on olemas, siis äkki juhtub midagi.
Õnneks möödus mul raseduse algus hästi ja ei esinenud määrimist, valusid ega midagi mis oleks võinud hirmutada mind katkemisega ja peale selle olin ka positiivne- olen siiani, kuigi mul on lisandunud oksendamist ja ma ei tee vahet enam sellel, kas see on mul alateadvuslik (buliimiline) või on tegemist iiveldushoogudega, mis lõppevad oksendamisega.
Olgu- see selleks, eks seda kuulen, kui lähen järgmine nädal arstile... Eks hirmud on igasugused.
Igatahes 6. nädal möödus mul järjepidevalt shopates- ostes igast nänni beebile- minu garderoob sai valmis juba esimesel kahel raseduse teadlikul nädalal ning iseendal oli samuti vahepeal tunne, et ma ei suuda enam pidama saada.
Varemalt on mul olnud kinga ja saapa fetish, sallide ning käekottide manikaalne ostmine... Mul on lausa eraldi tuba jalanõude jaoks ning nüüd oli siis käes aeg, kus ostsin beebiriideid--- need olid nii imelised ning kui mulle ikka miski meeldis, siis läks see pikemalt mõtlemata korvi nagu ma varemaltki maininud olen...
Meie Prääniku garderoob on 10 korda suurem, kui minu mehe oma- seega otsustasin talt päris mitu riiulit lapse tarvete jaoks hõivata....
Peas käisid mõtted, et kas kõik on korras ikka, sest mul ei ole mitte midagi viga- ei iiveldust, ei oksendamist, meeldis väga süüa ning magada meeldib ka siiani.
Avastan end aina tihemini ja tihemini tundmas vastumeelseid lõhnu- üks neist oli praehais, seega nüüd kui keegi majas süüa tahtis teha, siis karjusin valjult, et olgu köögi uks kinni...
Ma olin suuresti sel ajal entusiasmi täis ning ostsin isegi endale beebidega puzzle, kus on 900 tükki, aga nüüd ei tea, millal selle valmis saan, sest mu jaoks tundub see üli keeruline ja viimased 4 nädalat on mul see vedelenud suures toas maas-osad beebid on kokku saadud ja sellega asi piirdus, sest nüüd on mu meelest kõik nii keeruline- ise arvasin vahepeal, et ju ma selle siis kokku saan, kui kõhubeebi on juba kaheksateist :P Ei- ma siiski unistan, et suudan selle kokku saada enne pisikese sündi...
Samuti võtsin kuualgul foorumis enda kanda Juuli ja augusti beebide tabeli uuendamise ja selle haldamise- seega ootasin pikisilmi, et koguaeg keegi juurde tuleks meie uhkesse juulisse... Tänase seisuga on seal Juui beebisid 20 tulemas (emmesid) ning esmasünnitajaid rohkem, kui teiselapse tulevasi vanemaid. Minu jaoks on see kõik huvitav ning teen seda meeleldi, kuna istun enamasti kodus. Huvitavaid aspekte tuleb tabelit pidades veelgi- näiteks see, et palju on juulirasedaid näiteks Soomest ning suur osa on Tarkuse linnast... Vanuste eripärad jms... Huvitav on sellise asjaga tegeleda ning ootan suure põnevusega juba sealset kõhukollaazi... ;)
Samuti oli mul 6. nädala Soome töötukassas kokku lepitud 14.11 kokkusaamine ning kui ma sinna kohale jõudsin, siis öeldi, et mul on see lükatud Jaanuari peale- olin pettunud ja tahtsin nn. Informatsiooni jagada ning uurida, mis edasi saab- kuna ma olen teadaolevalt läbi elanud raske seljaõnnetuse, siis üritasin seal seletada, et igasugust tööd ma teha kindlasti enam ei saa- ei täna, ega ka homme ning see tore naisterahvas andis mulle infot ja lükkas mu tulevase kohtumise edasi maisse, kuid pakkus välja, et kas ma ei tahaks end IT-alaselt siiski harida, kuni ma suudan- et otsib mulle praktikakoha. No see oli tõesti üks parim uudis ning loodan siiani, et uuest aastast leian end kuskil toredas ettevõttes IT praktikandina, sest teadagi tutvusi on vaja ning ma olen meelsasti nõus kuskil kaasa lööma, sest see asi ju huvitab mind ka.
Kõige põnevam ikkagi oli selle juures see, et ma olin ja olen siiani uhke oma nn „oleku“ üle... Ma olen rase ning peale selle, et ma seda ise teadsin teadis seda juba peaaegu kogu maalim- mees korra noris mind, et kas ma olen kohalikus kollases ajakirjanduses maininud seda, et kõik juba teavad ;)
Ärevus sees ja tuju hea ootasin pikisilmi edasi 7ndat nädalat, sest siis on mul esimene arst... Ja saan vähemalt mingitki infot enda ja oma beebi tuleviku kohta... ... ...
