Ma ei tea, kas on juba viljastumine toimunud ja millal see toimus... Loogika järgi toimus see 17ndal... kuid ega ma ei lubanud veel armatsemist jätta. Lugesin netist, et poeg tuleb siis, kui mehega on olnud seksuaalsuhe kas vahetult enne või ovulatsiooni ajal- siis on poisid kiired (Y poisid) ning kui seal on olnud juba valmis ootamas poisid (x-poisid), siis tuleb tüdruk, sest need on tunduvalt uimasemad :) võta siis näpust... ma ei oska aimata ka, et mis ja kuidas ja millal täpselt toimuda võis... Uurisin hoolega ka pesastumist mis võib toimuda kuni 10nda päevani peale viljastumist, aga ma eeldan ikkagi, et inimesed on erinevad.
Samas tekkis mul ka väike hirm, et äkki mul ei ole piisavalt paks limaskest- normaalsetel naistel ikka kestavad päevad 5-7 päeva, minul aga äärmisel juhul kolm ja viimasel korral ei pidanud muid abivahendeid kasutamagi, kui ainult pesukaitsmeid- ja ma leian, et see ei ole normaalne- no ja loomulikult panin ma endale diagnoosi, et mul on liiga õhuke limaskest ja peale selle teadsin, et mul on ka „kergelt polütsüstilised“ munasarjad- lootsin hinges, et see juhtus- minu pika ootamise järgi see juhtus, kuid samas olin ma ju tegelikult asjaga tegelenud kõigest ühe kuu... Eeldasin, et ma ei ole nii õnnelik, et saan esimese „tõelise proovimisega“ hakkama- ma olen raudselt liiga äpu veel selleks, sest ma olin söönud ju nagu normaalne inimene ainult kuu aega... Ja foolhapet kasutasin ainult kaks nädalat ja samuti rauda kaks nädalat- lohutasin end sellega, et ma ei unista sellest.
Olingi ju arvestanud, et ma kuskil järgmine aasta proovin rasestuda, sest 30 hiljemalt ma tahan sünnitada, aga samas, kui pean minema IVF-le, siis toimub see mul võibolla enne 35 eluaastat... Miljon mõtet käis peast läbi ja teadsin, et oma tunnused liidan ma endale nagu alati olen seda teinud...
Nädalavahetusel võtsin mehel sabast kinni ja läksin kirbuturule... niisama kondama ja end tuulutama... Ma leidsin sealt imelised püksikesed... roosad, Snoopy püksikesed... ja ma ei suutnud vastu panna ja ostsin endale ära... lihtsalt armsad olid ja siis otsisin ka siniseid, aga nende asemel leidsin teised kollased... no armsad olid ja kuidagi alateadlikult esimest korda elus ma tundsin, et ma pean need ostma...
Siiski otsustasin ma õppida- lugesin, tuupisin, arvutasin ja katsusin mõtted mujale saada, aga tihti peale avastasin end voodist tukastavana... ja siis kohe tubli paari tunnine uni- no ma panin selle kohe selle listi, et ju siis rauapuudus... ja shokolaadi läks ikka edasi ja edasi- aga alati enne tsüklialgust ma tean, et vajasin magusat- justkui keha vajas energiat, et uue tsükliga alustada... see oli alati selline raske aeg, sest ma põen ülitugevat PMSi ka ja see on mulle nii raske olnud kogu elu- ma sain juunist alates oma sümptomeid leevendada antidepressantidega ja olin rahulikum viimane aeg... Jumal tänatud, sest muidu oli täpselt 2 nädalat enne uut tsüklit tõesti hull valmis- nutsin, karjusin, ma võisin muutuda lausa metslaseks... see oli väga raske ja ma tundsin seda kuust kuusse...
Igatahes järgnevatel päevadel olin suht rahulik ning teadsin, et rasedustest, mis mees oli mulle ostnud juba esimesel nädalal, kui mu HCG oli teadaolevalt 0, seisis mul kapis ning ootas, millal ma seda teen...
Mis oli huvitav mu mehele, et koguaeg olles olnud selline vähese söömaga inimene hakkasin ma järjest rohkem sööma- käisime väljas söömas- aasia restoranis, mis oli bistroo moodi ja ma sõin päris mitu taldriku täit võrreldes eelmise pooliku taldrikuga... Ja ma hakkasin järjest rohkem tahtma puuvilju... lihtsalt tundsin, et tahan ja kõik ja muidugi järsult muutus mu vaieldamatuks lemmikuks kana-caesari salat... rohke rohelise ja muude köögiviljadega... võisin süüa seda iga päev ja kasupoegki imestas, et ma suudan nii palju süüa :D
Ja veel, mis mulle hakkas meeldima oli soolalõhe võileivad... lõhe tahtsin üle päeva... See oli mulle kahtlane ja mehele ka, aga ma ei uskunud, et juba nii vara ma võiks midagi eelistada millegile. Söögitegemine muutus mulle raskeks, sest ma lihtsalt õppisin- magasin ja õppisin, sõin shokolaadi ja tegin endale mingeid salateid... seega muud ma nagu väga ei tahtnud... kusjuures juba sel nädalal avastasin, et ma tahan värskelt keedetud kartuleid... lihtsalt paljalt... või hapukoorega... samuti aga riis koore või majoneesiga... rinnad olid tundlikud kaenlaalt ja ma arvasin, et ma kujutan seda ette...
Öösiti hakkasin käima korra WC-s, aga no see oli kõik ka siis kui mul oli rauapuudus.
Ka juhtus õel kodus õnnetus ning ta pidi tagasi Eesti minema... oi kus ma nutsin, nagu tundus, et maja on nii tühi ja imelik ja raske oli olla... Valasin lausa krokodilli pisaraid... nuuksusin nutta...
Loomulikult rääkisin ma kõigest sellest jätkuvalt ka foorumis ja sealsed inimesed juba pakkusid, et kuule kahtlane... oli küll kahtlane... aga kuidas see võimalik on, et ma tunnen erinevusi juba esimesel viljastmise nädalal? Ma olin enam kui 90% kindel, et kujutan endale asju ette... See ei saa olla nii, et ma olen rase- nüüd kui ma tahan kooli minna... Rabelesin ikka nagu hull... Õppisin palju ja mulle hakkas isegi kogu vana info taas meenuma... Olin valmis, et 1. november lähen ma eksamile ja teen ka sel päeval rasedustesti, juhul kui mu tsükkel pole siis alanud... aga kõik läks teisiti... ... ...
Ja kingikarbike, mille olin ostnud "kellegile" katshikuks... meenutas mulle seda kui palju ma ka ise soovisin tegelikult, et ootaksin last...
Madiken, Emmede Klubi toimetus