Sünnipäeva nädal läbi ja jälle aasta vanust juures- ju siis tuli natuke kortse ning halle karvasid kah, kuigi ma seda märganud ei olnud.
Esmaspäev oli tore- kõik olid omadega läbi ning minu meelest poisid veel kergelt vindised, aga laevalt oli vaja maha tulla ning eludega edasi minna- see nädal oli minu jaoks suht igav üle pika aja- ükski päev ei olnud mingeid erilisi plaane ning seega otsustasin selle nädala maha magada.
Minu unevajadus on taas suurenenud ning ju siis tuleb hakata ikka võtma neid rauatablette, kuigi lootsin nendest pääseda Eleviti söömisel.
Kui kõhubeebiga tundub kõik korras olevat, siis kasupojaga on tegemist küllaga ja tundub, et need jamad ei lõppegi.
Koolist tuleb aina tihemini ja tihemini negatiivset tagasisidet ning ma tunnen, et kõik see mõjutab mind ka- koolitööd on küll imehästi tehtud, aga käitumisprobleemid lähevad minu meelest päev päevalt hullemaks ning see tekitab pingeid nii pereringis, kui ka stressi iseendale- jah ma tean, et peaks olema beebi pärast rahulik, kuid tahest tahtmata mõtlen ja mõtlen, et kuidas seda last aidata, sest kunagi on hilja ning kui juba hilja on, siis ei saa me kuidagi enam kaasa aidata lapse elule.
Mõtetes olen ka üsna tihti kurb, sest mul on mure, et kas me tuleme teise lapse kasvatamisega toime, kuid siis sisendan endale, et ma saan hakkama kõigega- kui me saime hakkama lapse tegemisega, mis teadaolevalt ei olnud meie jaoks üldse mitte lihtne- eelkõige minu jaoks, siis kasvatamisega saame ka hakkama- ega keegi meist ei ole esimese lapsega koheselt perfektne ema valmis- kõigeks ju siiski õpitakse! Ma pean kannatust varuma ning õppima ja ümber kasvama, sest nüüd on mul olemas keegi, kes on minu soovidest ja tahtmistest tükkmaad kallim.
Kapikestesse tekib ikka järjest enam ja enam roosasid hilbukesi- no nendest ei saa mööda minna ilma midagi ostmata ja seega on mu kapp nüüddseks pungil uusi beebi asju- ja vahel muutun juba kannatamatuks, kui mõtlen, et milline ta välja nägema hakkab ja kas ta on rohkem minu või isa moodi, kas temast tuleb pikem naine, kui mina jne jne...
Ma südamest loodan, et ta enam mul siin kõhus sugu ei vaheta, sest teadaolevalt võivad ka kõige paremad arstid eksida- ning rasedus oli sel hetkel ikka esimeses trimestri keskpaik.
Selle nädala kõige tublim tähelepanek sel nädalal on- MA SAIN ÕNNELIKULT ÜHELE POOLE OMA ESIMESE JA KÕIGE OHTLIKUMA TRIMESTRIGA. Mul on tubli ja tugev tütar kõhukeses sirgumas ;) Ja ma juba jumaldan teda!
