Kätte oli jõudnud mu sünnipäeva nädal ning see ei teinud mulle üldse head meelt- esiteks ma sain nüüd 30 ja teiseks ma peaaegu lausa keeldusin vastu võtmast külalisi ning seetõttu hakkasin uurima, et kas kellelgi ei ole pakkuda mulle ühte üleliigset piletit nn. tasuta reisile Rootsi- ma tundsin, et ma tahan ära põgeneda ning kui mina juba midagi pähe võtan, siis ma selle pean ka saama.
Esmaspäeval ma veel sellele väga ei viitsinudki mõelda- seda sel põhjusel, et ma teadsin, et teisipäeval on mul rasedusejälgija ning pühendasin pigem oma energiat sellele- mis, kas, kus, kuidas jne.
Eks ma teadsin ka, et mu toitumine ei ole viimasel ajal eriti hea olnud ning oksendamine oli taaskord päevakorras. Ma oskan vahet teha kahel oksendamisel- üks on raseduse oksendamine ja teine buliimiline. Üks oli minu jaoks rõve ja vastik, kuid teine oli mulle juba tuttav harjumuspärane öökimine peale söömist- kui tekkis täiskõhutunne. Ma küll teadsin, et pean sellest rääkima arstivisiidil, aga millegi pärast jäi see teema meil tol korral läbiarutamata ning ega ma selle üle tagant järgi õnnelik ei olnud.
Teisipäeva hommikul käisin siis arstil ära ning mitte midagi ma rohkemat targemaks seal ei saanud, kui ainult niipalju, et pean uuesti oma uriiniproovi andma- no ja sellega ma ka arvestasin ning läksin peale arsti kohe seda andma.
Vahva oli kuulda esimest korda arstil oma beebi südamehäält, aga see ei olnud võib-olla mulle prioriteet number üks, sest koduse dopleriga oskasin ma juba neid südamelööke ise ka kinni püüda ja teadsin, et minu Tirtsuga on kõik korras.
Hetkest, kui teada sain, et ootan tütart olen käinud ka vaikselt roosasid asju ostmas- koguaeg tasapisi ning nüüdseks on kapp täis juba roosamat mannat- poisteriided sorteerisin ma eraldi ära ning panin oma aega ootama- kuniks mul ei ole sada protsenti kindlust ei hakka ma veel roosat käru ostma ning ka sinistest asjadest keeldun loobumast- no kes teab, äkki mina olen see 12%, millega dr. Šois eksis ning mul tuleb ikkagi poeg- haaa, ei usu- minu kõht on erinevam, kui sõbrannal, kes ootab poissi- ma olen ühtlase kõhuga, mis on ainult nagu täissöödud kõht, aga mitte raseda kõht ja mulle tundub, et teistel kasvab kõht ikka paremini ja kiiremini kui mul- siit ka hirm, et kas ikka on kõik korras ja kas beebi on piisavalt suur või on tal millestki puudus.
Nüüdsest hakkasin tarvitama ka Eleviti ning loobusin foolhappest- lisaks hakkasin krõbistama eraldi magneesiumi ning d-vitamiin on jätkuvalt mu menüüs. Samuti püüdsin ma eeskujulikult toituda- et vähegi saaks natukene tervislikumaid toite- salatid, puuviljad ja juurviljad jne. Minu esialgne pudruarmastus oli jäänud sinnapaika- ei hoolinud sellest ja kõik. Küllaga armastan ma juua piima iga asja juurde, mis vähegi võimalik- Jogurtid on ka head, aga mitte nii head, kui mulle varem tundus.
Menüüs täheldasin veel magusaisu- no ma teadsin, et enne tsüklialgust oli mul alati magusaisu- ju siis keha vajas energiat rohkem kulutamiseks vms, aga shokolaadi tahvli või küpsisepaki võisin siis ära järada küll- muidu ma magusast ei hoolinud. Ikka pigem tahtsin soolast.
Isud muutuvad igal minutil- aga jäätis, tavaline vanilje pulgajäätis shokolaadis on jäänud mu vaieldamatuks lemmikuks- eskimod on meil soomes sellised! Neid võin süüa ära kohe mitu-mitu tükki ja silm ka ei pilgu :D
Kehakaal oli tõusnud viimasest arstil käimisest ainult 800 grammi ja no ega ma midagi muud ei oodanud ka- huvitav on see, et ma läksin kaalule eelmine kord ikka teksades ja nüüd siis olid vatipüksid jalas- seega salamisi tean, et mu kaal oli tegelt hoopis veidi langenud, aga keda muud ma selles süüdistada saan kui iseend.
Neljapäeval siis otsustasingi, et nüüd mina lähen reisile ja helistasin mehele- ta ütles, et tea peab kindlasti esmaspäeval tööl olema- no ja siis seda nuttu- vist pool tundi ulgusin, et mismõttes ta minuga üldse ei arvesta- ma ju saan korra elus 30 ja nüüd on viimane sünnipäev ilma siinilmas oleva lapseta jne jne- nutt ei jäänud tükiks ajaks kinni- selline meeletu enesehaletsus tuli peale, et kõigil on toredad sünnipäevad iga aasta ja ma ühe korra elus tahan lihtsalt, et mulle ei tule keegi külla vaid tahan minna laevaga Rootsi ja kõik ja ma ei saa- heh, sain küll... Mees võttis veel oma sõbra ka kaasa ja nii me laupäeval läksime kolmekesi- minule meeldis variant rootsilauas, kuigi ma teadsin, et seal on oht end üle süüa, sest igapäev niihäid asju ei saa- ja nii see asi lõppes ka- korduva oksendamisega.
Lõpuks olin nii läbi, et käisin meestega korra klubis ning läksin kajutisse magama- ega mul seal midagi väga teha ei olnud ka- nemad ju tähistasid minu eest :) ja tähistasid korralikult- hommikul kui ma neid äratasin, et sööma minna olid nad ikka veel meeldivalt vindised- ja ma isegi ei teadnud, et mis aeg nad kajutisse laekusid- kohati tundus, et sealsed aurud olid mulle ka pähe hakanud- hingasime ikkagi kolmekesi selles pisikeses aknaga kajutis samaaegselt- ikka tuleb neid aure ja no ei ole sellist võimalust, et teed akna lahti.
Käisime sõime hommikusöögi ära ja läksime kajutisse tagasi magama- ärkasime siis umbes kelle pool üks ning siis otsustasid poisid, et tahavad minna linna- aga no Stockholmi on ikka tükk maad jala minna ning nii me siis võtsimegi takso, mis oli koha peal- taksoarve sadamast linna oli lausa 36€ ning sellest olin ma küll kerges shokis! Siiski oli väljas külm ning kaua ei tahntud me kuskil viibida- käisime mõned kauplused läbi, istusime ühes pubis ning hakkasime tagasi marssima- mul pea valutas ning võtsin teepealt endal apteegist ühed paracetamolid- loobusime sellest seiklemisest kergelt ning läksime tagasi taksoga ning siis oli tore seik- tagasiminnes oli taksosumma poole väiksem... isegi rohkem kui poole- jälle ühed toredad turistid said tünga, mis seal ikka.
Kajut oli koristatud ja mu meelest ka tuulutatud- ma sain seal vedeleda ja sellega mu lõbutsemine piirdus ka, sest ma ei tea, mis see mind öökima ajas, aga seda ma tegin järgmisest õhtusöögist kuni poole õhtuni välja- ning siis jäin magama ja hakkas kergelt parem. Mehed said aga tähistada veel hommikul kella neljani minu sünnipäeva jätku!
See mida nad järgmisel hommikul tundsid, ei taha ma teada! Küll on tore olla rase- ei alkoholi ega ka pohmelli!!!
