Kes nüüd tähele panevad, siis jah... minu üks nädal muutus väga lühikeseks ja selle kolme päeva kohta pole mul ka väga suurt informatsiooni jagada... Seda sel põhjusel, et 30.12 oli mul kuklavoldi mõõtmine ning siis selgus, et minu beebi on 10 päevaga suuremaks kasvanud- ning tähtaeg tõmmati ka 4 päeva varemaks sellisel juhul- ehk siis uus sünnituse tähtaeg on 06.07.
Mõtlen heldinult, et aeg lausa lendab- kuigi tegelikult ei ole see üldse nii. Kõik imetlevad meil foorumites kõhukesi ja mina oma olematu kõhuga ei julge üldse sõna võtta. No imetilluke on see kõht, aga mitte väga suur.
Niisiis 27.12 otsustasime minna siiski läbi ka minu vanavanemate juurest ning samuti isa ja tema pere juurest, aga viimased olid kahjuks läinud sel toredal päeval sünnipäevale ning minu suureks kurbuseks isa ja oma pisiõde ma seekord taas ei näinud. See eest vanavanemate juures oli tore ning ma ise tundsin kergendust, et sain nüüd omade juurde, sest äia juures olles tundsin end kurnatult ja väsinult ning samuti ebamugavalt- ma lihtsalt tunnen end seal alati teisiti.
Vanaema oli mul veel tööl ja läksime varem kohale- tegime allatuppa kaminasse tule ja nautisime elavat tuld, mis oli minu meelest üliromantiline.
Vanaema jõudis koju imehilja ning sain temaga ka arutada titeasju- no nemad saavad ju esimest korda vana-vanavanemateks ning siis oli jutustamist päris palju!
Arutletud sai praeguste lastekasvatus meetodite üle ning samuti minevikus kasutatud meetodite üle- lõpptulemusele jõudsime mõlemad ühtemoodi- meid ei ole siiski kumbagi valesti kasvatatud. Ma heldimusega meenutan näiteks enda lapsepõlve- väljas sai palju aega veedetud ning mängitud toredaid mänge- kulli, Ukakat, 5+ i ja kõike võimatut ja võimaliku- meil ei olnud kunagi igav hoolimata sellest, et meil ei olnud neid uhkeid arvuteid ja telefone- me saime imehästi hakkama ilma nendeta ning ma tõesti loodan südamest, et minu tulevane tütar leiab endale ka muid väljaelamise viise, kui ainult TABID, arvutid, arvutimängud jms, mis minu meelest on oma olemuselt pigem negatiivsed- sest lapsepõlveks ei jäägi aega.
Igatahes järgmise päeva hommikul hakkasime tagasi liikuma Soome- lõppude lõpuks ootas mind ometi oma kodu. See oligi kõige olulisem, sest see reisimine, jutustamine ja edasi-tagasi liikumine ajas mu hulluks lõppude lõpuks ning kodu tundus eriti mõnus.
Kohe, kui koju jõudsime ma ei suvatsenud isegi oma kohvreid lahti arutada vaid marssisin oma tuppa, oma voodisse ja viskasin magama... Ja ma magasin kuni pühapäeva pärastlõunani, misjärel tundus mulle, et mul hakkab palavik tekkima- seda sel põhjusel, et ma olin igal pool maganud üli palavates tubades ning siin olen alati hoidnud magamistoa akna lahti ja sealt see külmetushaigus mulle siis kallale kargaski.
Õnneks olin tühjendanud vanaema sahvreid ning saanud naturaalset mustsõstra tarretist nind muid naturaalseid hoidiseid ning punasesõstra mahla, mis oli mulle eriti mokka mööda. Õhtul oligi mul väike palavik, aga kuukisin endale 3-4 tassi teed sisse ning läksin tagasi magama, sest järgmisel päeval oli vaja kell üksteist olla Kätilöopistos- seal oli mul planeeritud mulle siis kuklavoldi mõõtmine ning kui ma muidu oleks sellest olnud päris mures, siis tänu sellele, et käisin enda titat siiski vaatamas juba 11+1 oma pisikest präänikut, kes osutus Tirtsuks ning sain teada, et temaga on kõik hästi... Korra ütles ainult Šois, et ta on liiga pisike.
Igatahes jõuan ma nüüd kohe oma 14.ndasse nädalasse.
Greetel EmmedeKlubi.ee