Lapse kasvatamine on keeruline. On see õnn või õnnetus, et meil on läbi interneti võimaldatud ligipääs miljonitele lapsevanematele ja nende miljonitele kogemustele/ arvamustele? Minu jaoks on see meie tänapäevane internetiajastu teinud oma lapse kasvatamise vähemalt sama palju keerulisemaks kui lihtsamaks.
Teinekord, kui jälle Reigole mingit Facebooki juunibeebide grupi postitust ümber jutustan, soovitab Reigo mul teiste emmede kirjutisi mitte lugeda. Vahel on tõesti nii, et loed ja imestad, kuidas kõikidel teistel (tegelikult ilmselt mitte, aga kui juba ahastus peale tuleb, siis ikka liialdustega) on ideaalselt magavad lapsed, kes muu hulgas reisivad hea meelega nii vankris kui turvahällis. Kuigi mõistus ütleb, et lapsed ongi erinevad, torgib miski ikka südamesse, et äkki saaksin mina ikkagi midagi paremini teha. Kuidagi teisiti Annele vankrit tutvustada või jumal teab mida, midagigi.
Reigo on selles mõttes minust tublim. Ta ei hooligi eriti teiste inimeste kogemustest või nende lastest või mil moel nad Annest erinevad. Ta toimetab Annega alati toetudes oma instinktidel. Ja siiani on juhtunud nii, et need tõed, mida ma raamatutest lugenud olen, kattuvad Reigo käitumisviisiga kenasti. Mina olen ikka see, kes on totaalne pehmo, annab tissi liiga sageli, ei lase lapsel nutta, muretseb üleliia jne.
Vahetevahel laon Reigole ette mõned „reeglid,“ mida hakkame nüüd sellest hetkest järgima ja Reigol tuleb see kohe suurepäraselt välja. Näiteks eile otsustasin, et õhtuti peaks ka Anne ikkagi ise oma voodis magama jääma, mitte issi süles või emme tissi otsas ja märksa varem, mitte kell 22 (raamat ütles, et kell 20 oleks imikule palju etem). Ja nii oligi. Reigo pani Anne silmad lahti voodisse, ta tšillis kuniks jaksas ja siis hakkas jorisema. Reigo kummardas ta kohale, paitas tema kõhtu ja pead ning mitte küll kohe, aga üsna kiirelt Anne ka uinus. See kõik toimus täpselt sel hetkel, kui mina olin poes. Anne loomulikult ärkas vahepeal jälle üles ja proovisime uuesti. Selle vahega, et nüüd olin mina ka seal ja mina ei suutnud teda nutmas lihtsalt vaadata. Nutu KUULAMISE õppisime juba Reigoga mõlemad ära, aga oleme seda ikka teinud ise samal ajal Annet süles hoides.
Ja nii ei muutunudki sisuliselt midagi. Väga pikalt Annel nutta ei lastud, sest emme närvid ei pidanud vastu ning niimoodi kordamööda kussutades see tavapärane ööuneaeg saabuski. Aga oh imet! Anne tegi meile sellise tünga, et me Reigoga taastume sellest veel praegugi. Nimelt ei kavatsenudki Anne oma tavapärasel kombel kell 22 pärast ennast tühjaks nutmist uinuda. Emme andis alla ja uinus selle kiuste, issi kussutas tibi veel kuni 23ni. Seejärel Anne mitte ei jäänud sügavasse unne, vaid ajas meid suure rabelemisega juba kella ühe ajal üles. Ei mingit tavapärast 4-5tunnist und. Ja ei piisanud uuesti magama jäämiseks ka üksnes tissitamisest. Vaja oli ka ligi tunni ajast kussutamist. Oeh.
Siis uinus plika ka vaid selleks, et kella viie ajal uuesti ema üles ajada. Võtsin ta oma voodisse, kus mina loomulikult enam ei maganud, vaatamata sellele, et Anne justkui tegi seda kuni kella seitsmeni. Sellised ööd ei ole üldse tavapärased meie peres ja väsitas nii minu kui Reigo korralikult ära. Anne justkui raputas meid jälle maa peale tagasi ja tuletas meelde, et ta on ikkagi ettearvamatu imik, kellele ei saa unegraafikuid peale suruda. Tegelikult oli vist mingi kõhu häda, sest kakit ei tulnud enne hommikut, kuigi tavaliselt tuleb neid palju-palju. jälle ei-tea-millest, sest rohtu saab nagu ikka ja mina ei ole ka midagi tavapäratut söönud..
Sellistel õhtutel-öödel mõtlen, et issand, ma ei saa sellega hakkama. Ma olengi ta ära hellitanud, nagu kõik räägivad, selle pideva süles hoidmise ja tissitamisega. Äkki kõik minu instinktid on valed? Äkki Annel on mingi kole vastik paha haigus, aga mina ei mõika ega kurda arstile piisavalt?
Üldiselt ei saa ega taha öelda, et oi, mul on nii viril laps. Ei ole ju! Vahel on nii mõnna ja naeratab, laliseb niisama, laseb end lahedalt kõigil väntsutada, magab isegi poolteist tundi vankris (liikuvas vankris!), rahuneb autosõidu ajal, vahib niisama ringi, jutustab oma lepatriinuga või magab öösel kuni kuus tundi järjest (rekord) jne. Aga noh, kellelgi kuskil tundub siiski natuke paremini minevat. Küll keegi magab TERVE öö või naudib KOGU AEG ja IGA PÄEV rahulikku, rõõmsameelset ja naeratavat beebit. Siis ma mõtlen alati omakeskis, et no mida? Mismoodi?! Kas ma olen tõesti loomulikult nii kehv oma uues rollis, et ei suuda oma lapsele piisavalt turvalist ja mõnusat keskkonda luua, et ta ka koguseeaeg rõõmupall oleks?
Aga no olgem nüüd mõistlikud. Tegelikult on kõik väga ok ja enamus päevi ma tean seda. Eriti sellistel päevadel, kui räägin mõne teise mõnusa emmega, kellega ma saan OTSE rääkida. Täna oli eriti mõnus päev, kuna mul käis külas Ly oma armsa 9-kuuse poja Henryga. Minu meelest on Henry üks hiiglama vahva põnn, kes uudistab ja avastab avali silmade (ja suuga) end ümbritsevat maailma. Tema kilked ja häälitsused, ringi roomamine ja muu säärane on minu meelest nii vahvad. Minu üllatuseks on Lyl aga täpselt samad ebakindlused, mis minul. Miks ta nutab? Miks nii palju? Miks ta nii vähe magab? Jne.
Ilmselt see pabistamine ja ülemõtlemine käib emmenduse juurde. No lihtsalt ei saa teisiti, kui võrdled oma last teiste omaga. Või vähemalt sellega, millisena teised oma lapse näiva panevad läbi veebi. Ega tegelikkust ju ei tea. Kuigi Ly näeb oma last keerulisena, tundub ta mulle lihtsalt üks tegus sell olevat. Samamoodi vaatas tema ka minu Annet. Kui mina nägin tavapärasest virilamat plikat, siis tema vaatas, et „näe, nii rahulikult istub ju sul süles.“
Ausalt öeldes see meie neljakesi niisama hängimise päev oli nii vajalik mulle. Ja ma üldse ei teadnud seda enne, kui Ly oli siin ära käinud. Kuidagi mõnus oli korraks ka nendest halbadest emotsioonidest rääkida, mida oma vanemate või mitte-lapsevanematest sõpradega väga ei jaga, kuna ei taha neid muretsema asjatult panna või lihtsalt on piinlik nuriseda. Ja vahel on lihtsalt hea teada, et ka kellelgi teisel on emarollis raske ja mitte lihtsalt, et „oh, laps tegi korraks krimpsus nägu-raske,“ vaid ikka „appi, ma ei suuda enam-raske.“ Ja ausalt ka on natuke kergem jälle nutvat Annet sülle võtta, talle naeratada ja avali südamega kinnitada, et olen tema jaoks olemas.
