Tutika inimolendiga on ikka nii, et tema kogeb iga päev midagi täiesti uut. Olen üritanud lahedamaid, toredamaid, olulisemaid vms. hetki ka fotoaparaadiga talletada. Paraku olen endiselt päris hajameelne ning fotoaparaat kipub alatasa sahtlisse peitu jääma. Nii et kahjuks päris igast Anne „esimesest“ mul pilti näidata ei ole.
Eelmine nädalalõpp oli aga eriti tegus „esimeste“ poolest. Laupäeval sai Anne koos oma vanematega olla esimest korda külaliseks pulmas. Kuigi kutsutud oli nii registreerimisele, pildistamisele kui peole, läksime meie oma täpselt kuuvanuse beebiga siiski vaid registreerimise tseremooniat tunnistama. Hea on nüüd sõbranna pulma aastapäeva meeles pidada, 19.07 ehk täpselt kuu pärast Anne sünnipäeva:)
Kuigi sündmus on iseenesest väga tore ja ootasin seda põnevusega, oli ka muretsemiseks põhjust palju. Kuna laulatus toimus Tallinnas Kaarli kirikus, siis pidime sinna autoga sõitma, aga teadupoolest Annele autosõit absoluutselt ei meeldi ning kuna ta autosõidu ajal üldse ei puhka, läheksime tseremooniale väsinud ja virila beebiga. Kirik on ju nii mõnusa kõlaga koht, et võib-olla me ei kuulekski pruutpaari tõotusi, kui Anne peaks laulu lahti lööma.
Korraldasime siis asjad nõnda, et sõitsime Tallinnasse natuke varem. Sättisime end mõnusalt sisse Reigo töö juures – vahetasime mähud, sõime ja uinusime. Õnneks Reigo töökoht on Kaarli kirikule väga lähedal ja saime uinunud beebiga kenasti ka kirikusse. Nagu kombeks ikka, külalised pidid istet võtma. Millegipärast on aga nii, et kui kandelinaga jalutamine ja seismine sobib Annele suurepäraselt, siis istumine mitte nii väga. Ja siis juhtuski see, mida olin kõige enam kartnud – täpselt kõige pidulikumal hetkel, mil pruut astus kiriku uste vahelt sisse ja tegi esimesi samme, hakkas Anneke mu süles üles ärkama ja vääksuma. Kargasin siis valguskiirusel püsti ja kaugemale pinkide vahele peitu. Õnneks nii kuis ma püsti tõusin ja natuke end õõtsutasin vajus Anne jälle sügavale unemaailma.
Tseremooniast sai osa ka pulmaliste endi üheksakuune poeg, kes enda kohalolekust väga häälekalt märku andis. Ohkasin endamisi kergendunult, et nüüd võib vast Anneke ka piiksuda ja keegi ei paneks seda tähelegi. Siiski jäid ainukesteks helideks Anne poolt paar kilgatust läbi magusa une.
Järgmisel päeval sõitsime läbi kisa ja häda Pärnusse Valgeranda, minu ema hea sõbranna traditsioonilisele iga aasta toimuvale mõnusale sünnipäeva üritusele lootuses, et ma saan vahelduseks ka natuke päikese poole vaadata, samal ajal kui Anne värskes mereõhus und vankris põõnab. Paraku ei toimunud ei üks ega teine. Anne esimene rannakülastus möödus vihmase ilmaga katuse all ja enamus ajast minu kõhul kandelinas.
Siis tuli uus nädal peale ja minul lõid lained pea kohal kokku. Esmaspäev oli ko-hu-tav päev. Eks ikka on nii, et üks päev on ilus ja teine kole, aga no see oli midagi jubedat minu jaoks. Lihtsalt mitte miski ei sujunud! Olin pettunud, et mul nädalavahetusel mitte kuidagi lõõgastuda ei õnnestunud (ilmselgelt vajadust selleks oli) ja minu plaan esmaspäeval koduaias päikest nautida ei meeldinud Annele vist teps mitte, sest tibi ei tahtnud oma tavapärastel aegadel üldse magama jääda, rääkimata siis õues vankris magamisest. Ja nii ma lõpuks nutsin end koos Annega mingi aeg lõuna ajal tühjaks ja helistasin Reigole, et minu sünnipäevakingisoov (mul oli 24. juulil sünnipäev) on, et ta vaba päeva võtaks.
Enne seda vabat päeva aga oli veel mitu head tavapärast päeva. Õnneks, hea mees nagu Reigo on, mõistis mu muret ning tegi ülejäänud päevad ka minu jaoks nii lihtsaks kui ta sai. Teisipäeval tuli ta töölt varem koju ja kolmapäeval läks hiljem tööle. Võib-olla tundub vähe, aga mina tundsin vahet ja olen praegu palju puhanum ja olin juba teisipäeva õhtuks.
Teisipäeva õhtul oli ühtlasi ka minu esimene väljas käimine ilma Anneta. Täiesti planeerimata. Triikisin mina õhtul pesu samal ajal kui Reigo hoidis Annet kuniks ta uinub. Mingil hetkel Anne uinuski ja Reigogi oli sellist nägu nagu hakkaks unne vajuma (nad lamasid üheskoos voodil). Kuna Reigo pidi samal õhtul veel poodi minema, ütlesin ähvardaval toonil: „Kui sa Annet varsti käest ära ei pane, olen ma sunnitud ise poodi minema.“ Minu üllatuseks ei tulnudki vastuseks närviline naer, vaid hoopis: „Aga mine.“
Hoobilt olin elevil nagu väike tüdruk. Otsisin välja ühe oma lemmikutest suvekleitidest, panin peale parfüümi ja kammisin juuksed. No pigem nagu oleks peole end sättinud. Kummaline ärevus sees, jalutasin siis poe poole minema. Ja päris mõnus oli. Käed olid nii kerged, ei mingit sooja pampu mul süles ega küljes rippumas. Endalegi märkamatult aga kõndisin päris tempokalt (tavaliselt olen ikka pigem selline tasane loivaja, kes teistega sammu üritab pidada). Niivõrd isegi, et mingi hetk tundsin, et mul pistab. Otseselt puudust ma plikast ei tundnud, aga muret tundsin küll, et kuidas tal olemine on ja ega ta end oma ema poolt hüljatuna juba ei tunne.
Aga minu jaoks oli selline omaette väljas käimine oluline. Mõni aeg tagasi külastas mind sõbranna, kes on nüüd juba üheaastase plikatirtsu ema ja rääkis, kuidas too külaskäik oli tema teine kord plika eluaasta jooksul ilma temata väljas käia. See oli nii paganama hirmutav. Aga mitmes mõistes ka täiesti loogiline. No on nii tema laps kui minu laps täielikult rinnapiimal ega saa pudelit. On ju arusaadav, kui sinu lapse toidukorrad sõltuvad sinu kohaolekust, siis liigud valdavalt laps endaga kaasas. Aga vähemalt sain oma esimese korra omaette jalutatud ja loodetavasti tuleb neid kordi ikka rohkem kui kaks aasta jooksul (olgu need siis nii lühikesed kui tahes)…
Greetel EmmedeKlubi.ee