Tegelikult ei olnudki see aeg, mil ma olin rase, aga ei teadnud seda veel, väga pikk. Kui mu päevad olid juba üheksa päeva hiljaks jäänud, otsustasin nii muuseas ära teha ka rasedustesti. Noh lihtsalt, et välistada see variant. Olin enam kui kindel, et sellega mul pistmist ei ole.
Natuke selgitan. Nimelt, oli mul ennegi ette tulnud kuid, mil päevad on edasilükkunud või sootuks ära jäänud. Õnneks, on seda siiski juhtunud vaid paar korda ja seda siis umbes kord ühe aasta jooksul.
Kuigi seegi ei ole ilmselt normaalne, olen ma regulaarselt ka naistearsti juures kontrollis käinud ja midagi viga justkui olla ei tohiks.
Seega oli minu üllatus suur, kui nägin ühtäkki kahte roosat triipu. Mu suu vajus sõna otseses mõttes ammuli ja ma prantsatasin oma voodile istuli. Õnneks, olin ma üksi kodus ja sain rahulikult esimesed emotsioonid kõik toad läbi tammudes ja aeg ajalt kiljatades, välja elada….
See test istus mu laual päris tükk aega. Vahepeal ma loomulikult nutsin suurest ahastusest ja mida ikka üks moodne naine teeb? Ma googeldasin võimalikke vale-positiivseid testi juhtumeid. Edutult. Iga postituse juures oli vastukajaks “Palju õnne” või “Oled kindlasti rase”. Suurepärane.
Tüüpilisele naisele kohaselt tegi mu aju juba täistuuril pöördeid ning olin oma mõtetes jõudnud juba palju kaugemale kui mina ja minus toimuvad muutused. Kõige suuremaks hirmuks sai lapse isale teatamine. Sellest hetkest ei suutnud ma mõelda muule, kui vaid tema võimalikule reaktsioonile ning hakkasin end ette valmistama halvimaks..
Umbes kaks sekundit pärast kahe triibu nägemist oli mulle selge, et laps peab sündima, aga palju olulisem küsimus minu jaoks oli see, kas ma pean tegema seda kõike üksi?
