Paljud emad ütlevad, et tundsid lapsega koheselt sidet, kui laps oli sündinud. Mõni ema armus jäägitult oma lapsesse juba siis, kui sa teada, et on rase. Nad ei tunne hirmu selle ees, et on endale liiga suure vastutuse võtnud. Nad nimetavad seda emalikuks sidemeks. Emaarmastuseks. Kuid minuga nii ei juhtunud, vahendab Naine24 The Stir portaalis ilmunud ema kirja.
Ma olin oma perekonnas lastest noorim ega pidanud ühtki mähet vahetama enne, kui sain 31-aastaselt oma esimese lapse. Elades New Yorgis - linnas, kus inimesed lükkavad laste saamist muudkui edasi -, polnud mul sõbrannasid, kel oleksid lapsed, seega ei puutunud ma lastega eriti kokku.
Mu tutvusringkonnas polnud naisi, kellega rääkida emadusest ja mulle tundus, et enamik naisi, kellega see jutuks tuli, ilustasid oma juttu suurel määral. Nende kogemused värske emana olid põhimõtteliselt ühesugused: kui sa oma lapse esimest korda sülle võtad, koged nii suurt armastust, mida sa veel enne oma elus pole tundnud.
Seda ma siis ootasingi - et ma sünnitan, arst asetab lapse mu kätele, laps vaatab mulle oma suurte silmadega otsa, justkui teaks, et mina olen tema ema ja meie vahele tekib katkematu side.
Tegelikult juhtus aga nii, et see tilluke alasti olend sündis suu avali, otsides toitu ja lohutust. Ma pidin medõelt küsima, kuidas last hoida, sest ma ei osanud tema pead õigesti toetada. Kui õde lapse öösel mu palatisse tõi, et ma teda imetada saaksin, nägu ma ainult avali linnunokka, mis nõudis toitu.
Kuigi ma imetasin teda mitu tundi, ei lõpetanud beebi nutmist. Olin ise peaaegu nutma puhkemas ja küsisin õelt, milles on asi. Õde vastas, et beebi on ikka veel näljane. «Aga ma olen teda juba kaks tundi toitnud! Millal ma lõpetama peaks?» küsisin meeleheitlikult. Õde ainult naeris selle peale ja vastas rahulikult: «Emana sa ei lõpetagi, sa muudkui jätkad.»
Ma ei tundnud armastust. Ma ei tundnud sidet. Ma tundsin vaid seda, et mul oli beebi, kelle vajadusi ma ei suutnud rahuldada, keda polnud võimalik maha rahustada. Ma tahtsin teda meeleheitlikult toita ja olla talle emaks. Aga ma ei tundud armastust... veel. See oli kõikehaarav hirm, mis valdas mind nädalaid.
Aga kui see hirmuudu lõpuks hajuma hakkas - ja see juhtus aja jooksul, mitte järsku -, siis ma taipasin, et armastus oli kogu aeg olemas olnud. See, mis puudus, oli muinasjuturaamatust pärit fantastilisus. Side võib tekkida koheselt või ajapikku. Kui see juhtub ajapikku ja muutub järjest tugevamaks, siis pole ju oluline, et ma alguses seda ei tundnud.
Kui sa tunned pärast sünnitust muret, et sa ei koge neid emotsioone, mida sa kõigi sõnul peaksid kogema, ürita keskenduda hirmule, kurbusele või mis iganes tundele, mis sind valdab. Selle sees peitub ilmselt palju armastust ja sinu armastus on täpselt sama hea, kui kõigi teiste armastus, millest sa nii palju kuulnud oled.
Millised on sellel teemal sinu mälestused ja kogemused?
KKP