Haiglas olles ja ka esimesed päevad kodus oli väike Anne Sophie nagu inglike. Ei mingeid kriiskavaid kisasid ega üldse mingisugust pikka jorisemist. Ainult mõned hellad käginad ja lühemad nutud. Nimelt mähkme- ja riidevahetus meie plikale väga ei meeldi.
Aga, nagu ma juba eelmises postituses jõudsin ära mainida, kõik muutus. Kaks päeva enne nädalaseks saamist hakkas kõva jorr. Järsku ei sobinud ei minu tiss, ei kussutamine. Ja meie vaene vaevatud laps nuttis siis umbes kella 16-st õhtul kella 20-ni. Õnneks, oli minu ema otsustanud vahepeal meile külla tulla ja tema toega saime lapse ikka vahepeal tukkuma ka, aga ainult väga väheseks ajaks. Enamus ajast oli pisike kisakõri ikkagi üleval ja andis sellest valjult märku.
Minu kui värske emme süda pidi lõhki minema. Miks ta nutab? Miks ma ei suuda teda lohutada? Suures paanikas kahtlustasin kõiksugu tervisehädasid. Tol päeval oli ta palju kakanud ka. Suisa nii palju, et pepu juba õhetas roosakalt ja oli näha, et see kakamine tema jaoks meeldiv tegevus ei olnud. Tõmbas ikka end krimpsu ja kõverasse. Helistasin SA Lastehaigla tasulisele nõuandeliinile, kus arstitädi soovitas mul lapsele Espumisani tilkasid ja Enteroni andma hakata, et leevendada kõiksugu võimalikke kõhuhädasid.
Nüüd algas mul alles tõeline paanika. Olin salamisi ikkagi lootnud, et hääl telefonitorus kinnitab mulle, mida mees ja emagi, et kõik on tegelikult korras ja see ongi lihtsalt nutt. Kuna aga arst arvas, et siiski peaks midagi ette võtma, puhkesin nutma. Pealegi, Raplas ei olnud enam sel kellaajal (kell oli siis 19 ja natuke peale) ühtki apteeki lahti. Õnneks, olen siiski mõned head sõbrasidemed loonud ning just tänu sõpradele, kes minu pärast Tallinnasse apteeki sõitsid, sain lõpuks õhtul ikkagi aru.
Vahepeal, kui Reigo alles sõpradega Tallinna vahet sõitis, jäi laps siiski magama. Ja magaski hea tund või kaks enne kui uuesti kisama hakkas. Kahtlustan, et ega lapsele minugi stressamine hästi ei mõjunud. Olin end korralikult üles kruttinud. Aina vaatasin meie lapsukest ja valasin pisaraid. Raske oli vaadata niivõrd pisikest olendit valudes piinlemas. Ja veelgi enam – mina kui tema ema peaksin ju oskama teda kuidagi lohutada, tema valu leevendada…
Need mõned päevad, mis me gaasivaludega vaevlesime, olid rasked. Saime palju kuulda Anne tugevaid häälepaelu, magada vähe ja muretseda palju. Kui ma magasin, siis nägin ka ikka muudkui Annet unes. Mul tekkis ka üks naljakas asi selle unega. Aeg-ajalt ärkan ma nüüd üles (mitte iga öö, seda on juhtunud üldse vist neli korda) ja hakkan paaniliselt Annet meie voodist otsima. Korra ajasin isegi Reigo üles öösel ja küsisin, kus Anne on. Et ma ju just panin ta siia. Igal korral avastan, et laps on omas voodis, kus mujal. Oh, seda ema mure, hakkab mõistusele juba.
Kui probleemi ilmnedes sai igasugu asju proovitud – küll jõin apteegitilli teed (peaks seedimist soodustama), söötsime lapsele rohtusid (siiani anname tilkasid, aga Cuplatoni), jõin Gefilust ja annan lapselegi seda probiootikumi ning hoidusin igasugu toiduainete tarbimisest – siis nüüd, tänaseks, on üsna selge, et tegin endale ise karuteene. Ütlen ausalt, et olen alles mõned päevad korralikult sööma hakanud. Alguses ma olin lihtsalt liiga kurnatud, et süüa, siis ei olnud mul isu ja siis ma lihtsalt ei julgenud midagi süüa. Ma ei tahtnud ju kuidagi oma tegevuse lapse olukorda veelgi kehvemaks muuta.
Igatahes, tänaseks päevaks on asi maha rahunenud. Anne on rahulikum ja seedimine paranenud. Ka minu isu on taastumas, vähemalt korra päevas olen ikka päris inimese toitu ka söönud (lisaks oma tavapärastele banaanidele, raviteele ja Gefilusele). Eile magas Anne praktiliselt terve päev ja öö. Öösel kinkis ta meile suisa viis järjestikust unetundi, sõi korra ja magas veel kolm tundi. See on igal juhul põhjus rõõmustamiseks:) Eks iga asi loksub omal ajal vaikselt paika (kuigi aeg-ajalt tuleb ikka ise ka kaasa aidata). Nagu mu ema ütles – ilmselt iga päevaga üha enam tunnen ma ise end oma uues rollis kindlamalt ja seda tajub ka Anne ning tunneb end kindlamalt minuga.
