See ei ole saladus, et me Annekese ja Reigoga osaleme sellises toredas projektis nagu „Beebipäevik.“ Sellega seoses on meil olnud õnn juba minu viimastest rasedusekuudest saati kokku puutuda väga erinevate oma ala professionaalidega. Seal hulgas ka näiteks lastepsühholoog Kadri Järv-Mändojaga. Temaga kohtumine on siiani üks kõrghetki minu jaoks olnud, sest ta kinnitas kõike, mida ma olin sisimas tundnud või enda jaoks õigeks kuskilt lugenud.
Üks väga oluline teema, mida me temaga ka arutasime, on laste võime manipuleerida ja jonnida. Hästi lahkelt kasutatakse seda väljendit „jonnima“ ja juba alates lapse sünnist. Kui nutab, siis on kohe jonn. Üsna ruttu ma õppisin ära, et beebid ei oskagi ei oma rõõme ega kurbust väljendada muud moodi kui nuttes. Nii et nutt võib järgneda ükskõik millele ja see on okei. Viimane asi, mida siis tegema peaks, on kulmu kortsutamine ja riidlemine.
Ometi leidub näiteks minu juunibeebide grupis emmesid, kes teavad paremini. Minu jaoks on see kummaline. Üks asi on see, kui üks emme arvab nii ja teine emme arvab teisiti. Aga minu arust on hoopis teine tera see, kui inimene, kes on seda teemat õppinud, see on tema ala, tema nõustab inimesi, kellel on probleeme, ta oskab aidata, ta on igas mõttes usaldusväärne allikas ja on lisaks kõigele sellele ka kolme lapse ema ja ta ütleb sulle selgesõnaliselt, et tema lastepsühholoogina ei tunnista sellist asja nagu jonn.
Sellisel juhul ma ikkagi kratsiks kukalt ja mõtleksin hetke, et ehk ma olen millestki valesti aru saanud. Miks on uue informatsiooni vastu võtmine justkui see, et sa tunnistaksid oma viga? See ei pea nii olema. Kui ma jagan seda tarkust, mida isegi alles omandasin, siis ma ju soovin ainult kõige paremat. Et ka sinu laps saaks kõik, mida ta sinult vajab. Ometi tunnen ma end nagu ründaja või süüdistaja. Nagu ma näitaksin näpuga – „sa teed midagi valesti.“ See ei ole minu eesmärk. Ma olen ju ka esimest korda ema. Iga päev õpin midagi uut ja ma ei ole kade seda teistega ka jagama. Minu arust see ongi beebidegruppide eesmärk.
Aga see kõik tuletab mulle väga valusasti meelde minu üht suurt viga – ma kipun teiste elu elama. Liialt investeerin end teiste inimeste laste eludesse, soovides neile ka ikka seda kõige paremat, kipun pakkuma oma sõnu sulaselge tarkuse pähe. Kuigi tegelikult ma ju ei paku iseenda sõnu ja üllitisi, vaid ikka oma ala asjatundjate väljaütlemisi. Samas, kui ema soovib, siis on kõik see informatsioon ju tänapäeval vägagi kättesaadav ning igaks üks harib end oma võimete piires ja leiab endale sobiva. Pean selle lihtsalt meeles hoidma järgmine kord, kui keegi kuskil teatab, et tema alla aastane manipuleerib.
Kuidas mina siis asjast ikkagi aru saan?
Juhul kui kedagi hakkas huvitama, kuidas ma siis suvalisse nuttu suhtun, siis vastuseks ütlen, et Annu üldiselt suvaliselt ei nutagi. Ainult vahel harva, kui on väsinud, aga keegi ei ole teda magama pannud. Aga sellel nutul on ju juba ka väga selge põhjus. Kui mõni emme tunneb, et laps nutab, trambib jalgu jne ja seda pidevalt, siis järelikult on ka sellel mingisugune põhjus. Selle põhjuse suudab üles leida juba iga ema ise. Miks on nii, et lapsel on paha tuju?
Mina võin näiteks täiesti julgelt tunnistada, et avastasin üks hetk, kuigi Annu on mul kogu aeg läheduses, ei võtnud ma teda piisavalt sülle. Harjusin nii ära, et ta mängibki omaette oma mängumatil, oma mänguasjadega ja mina tegin omi asju. Ja siis Annu oligi virilam ja ma ei saanud aru milles asi. Mingi hetk sattusin kuskilt lugema, et laps ärkab võib-olla öösel sageli üles vajaka jäänud lähedusest. Korraks täitsa ehmusin, et ehk ma olingi lapse lähedusest ilma jätnud. Ja kohe muutsin oma käitumismustrit vastavalt. Hakkasin Annuga teadlikult mängima, teen ka temaga oma igapäevaseid asju palju koos nüüd, räägin temaga rohkem, laulan talle, vaatame koos raamatuid jne.
Loomulikult on olnud olukordi, mil Annu puhkeb nutma, kui temalt mingi asja ära võtan. Selge see, ta ju tahtis oma igemeid just selle asjaga sügada. Ta väljendab oma nutuga seda, mida väljendaksid vanemad lapsed oma jutuga. Ta ei oska mulle öelda, et „ou emps, ma kasutasin seda ja ma tahan seda veel kasutada“ ja seepärast puhkeb nutma. Et ma ikka teaksin, et kasutas seda.
Samamoodi võib suvalisel hetkel nutma puhkemine tähendada ka varasemast ajast rahuldamata jäänud vajadust. Seda ma lugesin näiteks ka luttide kohta. Et kui vaigistada lapse nutt lutiga, siis tal jääb selle asja pärast nutmata, mille pärast ta tol hetkel nutma hakkas. Kuna aga tunded tahavad välja elamist, siis nutab ta lihtsalt hiljem selle nutu. Ning siis võib tunduda arusaamatuna. Meil seda muret muidugi ei ole, kuna Annu lutti ei võta. Kõik nutud saab kohe nutetud.
Teinekord on ikka olnud, et paneme õhtul Annut tuttu ja no nii kui voodisse paned, tuleb hapu nägu ja nutujorin. Võtame sülle, kohe vait. Ei, ta ei manipuleeri. Ta lihtsalt ütleb meile selle nutuga midagi. Näiteks „mul igemed nii sügelevad praegu, oleksin parema meelega su süles“ või „issi tuli just koju, ma tahan temaga natuke suhelda“ (seda juhtub päris sageli kusjuures) või „olen niii väsinud, et ei saa enam magama.“ Seda viimast on ju endalgi vahel?
NB! Pildil on üks lohutamatult nuttev umbes kahekuune Annu oma issiga.
