Mingi aeg ma alles õitsesin siin, et ei olegi endal nagu suuri emotsionaalseid muutusi täheldanud. Et need nö raseduse hormoonid ei olegi mul välja löönud jne. Ega ma vist päris aus endaga ei olnud. Võib-olla nüüd asi just tulisemaks läinud, aga igatahes on viimasel ajal olnud mitmeid juhtumeid, mis tõendavad, et olen ikka üliemotsionaalne küll.
Nii näiteks juhtus meil kodus selline ootamatu asi, et köögis kadus vool. See tähendab, et välja lülitusid selliseid eluks vajalikud asjad nagu külmkapp, boiler ja elektripliit. Esimene mõte on loomulikult, et ju oli ülepinge ja korgid on väljas. Ei. Korgid olid kõik oma normaalasendis. Vähemalt need, mis meil korteris olid. Selgus, et mingid peakorgid, mis on kuskil kuuris, on kuidagi lahti läinud. Lihtne mure iseenesest.
Aga, et sellest aru saada, läks ikka oma veerand tundi. Ei ole ju ei mina ega elukaaslane elektrik ega osanud kohe peakorke otsima minna, veelgi enam tuvastada viga. Ja nii kukkusin mina kohe kõva häälega nutma, et just täis ostetud külmkapp hakkab sulama ja see tuleb tühjaks tõsta, süüa ei saa teha ja sooja vett ka ei ole! Ja loomulikult helistasin emale, et talle telefoni teel oma maailma lagunemisest teada anda. Vahepeal mu tubli mees aga helistas meie sõber elektrikule ja leidis tema abiga probleemile ka lahenduse. Ja siis lohutas mind. Läks umbes pool minutit kuni sain aru, kui rumal ma ikka olen ja oi, kui hüsteeriline..
Siis oli ämblikujuhtum. Ma kardan nimelt ämblikke. Selliseid pisikesed mustad täpikesed mind ei ärrita ega eruta, aga juba natuke suuremad küll. Nii ma siis astusin, nagu ikka, hommikul duširuumi, kui märkasin uksepiidal (meil on duširuum ehitatud vana sahvri asemel, nii et on suisa eraldi ruum, mitte kabiin) istuvat rõvedat, pruuni elukat. Kiljatasin nii mis jaksasin ja hüppasin ruumist välja. Vaene magava mees sai laupäeva hommikul mitte eriti mõnusa hääleka äratuse ja käskluse see ämblik otsemaid ära koristada.
Sellest saagast maha rahunenud ja pika päeva ära veetnud, heitsin õhtul voodisse. Äkitselt teeb mees minu pea kohal järsu liigutuse ja ütleb: „Ära küsi, mis see oli,“ endal suured silmad peas. Tardusin koheselt paanikas ja küsisin: „Kas ämblik?“ Saanud tema näoilmest kinnituse, et tegu oli tõepoolest järjekordse rõvetisega, kargasin istukile ja kukkusin ulguma, ise karjudes: „miks nad peavad mu voodisse ronima?!“ Selline ämblike kirumine ja pisarate valamine kestis veel kena pool tunnikest enne kui ma maha rahunesin…
Oh jah. Vist ikka on natuke liiga kerge mind endast välja ajada…
