Beebiootusärevus

Mäletan selgelt seda hetke, mil kuulsin esimest korda, et minu armas tädipoeg ja tema veelgi armsam naine saavad esimese lapse. Naine oli siis võib-olla paar-kolm kuud alles rase ja välja midagi ei paistnud. Mäletan, et olin mee-le-tult õnnelik! Hüppasin õnnest üles-alla ja ei suutnud naeratamist enam lõpetada.

Laps on ikkagi maailma ime, ma mõtlesin siis. See on midagi võrratut! Manasin endale ette kujutuspildi väikesest titast, kellel on kaunid heledad kiharad, punased põsed ja sinised silmad – täpselt nagu tema vanematelgi. Kandsin seda sooja tunnet endaga igal pool kaasas ja mäletan, et mõtlesin aina, mida küll neile osta või mis meil kodus on, mida saaks neile edasi pärandada. Minul siis veel lapsi ei olnud, aga õelaps elas minu ja minu emaga (ja loomulikult õega) meiega oma esimesed kolm eluaastat, nii et temast jäi nii mõndagi maha..

No ja nüüd siis olen mina vastupidises rollis. Aeg-ajalt keegi ikka õhkab ja ohkab, et kui rõõmus uudis ja tore ootusaeg, küll on palju põnevust, uusi kogemusi jne. Millegipärast aga ei osanud ma oodata, et keegi võiks hakata meile asju ostma või kinkima. Vähemasti ilma palumata.

Ausalt, harjusin rasedusega pikka aega ega tahtnud kohe pea ees titepoodi sukelduda ning lükkasin temale asjade soetamise pidevalt edasi. Ja nüüd ma enam ei peagi praktiliselt mitte midagi soetama! Sama tädipoeg pärandas meie uue korteri tarbeks meile täiesti tasuta suure riidekapi, müüs olematu summa eest meile oma täiesti korraliku lapsevankri (nende poja on juba sellest välja kasvanud) ja tõi muidki asju. Rääkimata sellest, kuidas lapse vanavanemad on asju kokku ostnud!

Mu õekene elab nüüdseks õnnelikult Inglismaal ja hiljaaegu külastas teda mu ema. Mingi aeg hiljem, kui ema oli jälle tagasi Eestis, teatav ta mulle, et ta on „nii loll, et jääb asju ainult vahtima ja ei suuda ära osta“ ning pajatas mulle loo, kuidas leidis Inglismaalt ühest poest suurepärase roosa kombeka, mis oleks ideaalne, aga ta millegipärast ei ostnud seda ja nüüd vaevleb süümepiinades. Selline tunne oli nagu ta oleks mulle nüüd meeletult võlgu või oleks mind alt vedanud kuidagi! Issand! Naersin end herneks ja lohutasin, et küllap satub teisigi kombekaid meie teele, aga juba oli ema õe seda ostma kupatanud ja saadab postiga teele. See oli üks näide sellest, kuidas teinekord titeootusärevus lööb teistelegi pähe.

Mingi hetk surfasin, nagu ikka aeg-ajalt juhtub, Perekooli foorumis. Ootamatult märkasin postitust, milles naine pakkus tasuta ära anda tütarlapse riideid vanuses 0-1 aastat ehk terve ühe aasta varu riideid, erinevates suurustes. Kõhklemata vastasin postitusele ja oplaa! Mingi nädalake hiljem oli mul kaks SUURT kilekotitäit lapseriideid ja üks kotitäis mänguasju omas kodus olemas! Oleksite te vaid näinud, millised armsad pisikesed printsessid tal kodus olid (mina nägin, kui asjadel järel käisin)! Suur au ja rõõm oli nende pärandused endaga koju kaasa võtta ja väikest Anne Sophiet ootama jätta.

Üldse olen ma suur taaskasutuse fänn ning nii mees kui mina, oleme seda meelt, et enamus meie riideid vähemasti saavad küll tulema taaskasutuskauplustest. Meil on siin Rapla kandis neid päris mitu. Muu hulgas saan ka kasutada näiteks õeplika pärandusi. Ükskord oli meil selline naljakas juhtum nende „pärandustega“: helistab mulle vennanaine ja küsib: „Kas teil on titevann juba olemas?“ Kratsisin kukalt ja ütlesin, et nagu oleksin õetütre oma näinud keldris. Ta vastab: „Et siis ei ole, jah. Mõni asi võib ju uus ka olla!“ Ja voila! Ostsid meile maailma kõige ilusama beebivanni:)

Siis meisterdab meile mu tädikene lapse hälli voodipesu- ja riided, armsad sõbrannad kingivad imetillukesi sokikesi ja muid hilpe, ämm ostis lutikomplekti valmis, isa naine soetas kauneid kleidikesi jne. Ühesõnaga oleme õnnega koos, et meil on niivõrd armastav perekond ümber! Tundub, et beebiootusärevus on tabanud kõiki meie ümber ning täiesti ootamatult on Anne Sophie eluks vajalikud ja vähem vajalikud asjad kõik soetatud:)