Praegustes arstiabi tingimustes peavad emad oskama end sünnituse käigus võimalikult palju ka ise aidata. Varasemalt on sünnitavat naist kujutatud alati püstistes asendites: põlvili, kükakil, seistes, istudes, mitte kunagi abitult selili lamades. Muistne naine sai jõudu maast (tugev keha, tugevad puusad, reied, jalad kindlalt maas). Sünnitamise oskus ja teadmine oli muistsel ajal olemas juba naise enda sees. Muistne naine tegutses ja toimis vastavalt enda tunnetele. Naine oli üks osa loodusest ja ta oskas loodusega sinasõber olla, tema ümber olid naised, kes ise olid juba sünnitanud. Naisel, kes on sünnitaja kõrval abistajana, on omadus enda sünnitus uuesti läbi elada ning selliselt oskab ta hästi ka sünnitajat aidata. Naised aitasid ja toetasid sünnitajat, austades tema tundeid ja käitumist.
Juba väga ammu leiutati sünnitustool, mida kasutati aastasadu, mis tekitab küsimuse, miks naine loobus füsioloogiliselt hästi sobivast sünnitusasendist ja lasi end sundida selili voodisse? Miks muudeti naine passiivseks ühikuks, kes lebab selili sünnituslaual ning ei suuda end ega oma sündivat last aidata nii, nagu seda on võimalik teha püstistes asendites? Arvatakse, et selili sünnitamise komme sai alguse Prantsusmaalt ajal, mil seal valitses Päikesekuningas Louis XIV.
Loomulik ehk aktiivsünnitus ei välista meditsiinilist sekkumist ega abi, kuid kõik peab olema kooskõlas sünnitaja soovide ja huvidega. Ka keisrilõige võib olla aktiivsünnitus, kui see on ainus võimalus, et päästa elusid.
Selili sünnitades sulgub vaagna alumine avaus ning sünnitusteed muutuvad 30% võrra väiksemaks, see on üks põhjustest, miks seliliasend on kõige ebaloomulikum sünnitusasend nii naisele kui ka sündivale beebile. Kui naine sünnitab aktiivses asendis, liigub sabaluu lapse sündides eest ära, see omakorda annab lapsele sünnituskanalis ruumi juurde. Kui naine sünnitab selili, ei saa sabaluu liikuda, sest on fikseeritud asendis ning seeläbi kaotavad nii ema kui ka laps need 30% ja sünnitus muutub raskemaks nii emale kui beebile. Selili pressides peavad lisatööd tegema nii ema kui laps, sest gravitatsioon ei toimi, sünnituskanal on kitsenenud ning laps peab end veidi ülespoole suruma. Seliliasendis suureneb ka sünnitraumade oht ja ema võib vajada suurema tõenäosusega lahklihalõikust. Seliliasend on asjakohane olukorras, mil sündiv laps on enneaegne, emal on mõni terviseprobleem või lapsel tekib hapnikupuudus ning kasutusele on vaja võtta vaakum.
Aktiivne sünnitegevus kätkeb endas liikumist, rahulikku ja sügavat hingamist ning vastavalt naise soovile häälitsemist. Sünnitus ei ole aeg, mil mõelda, mida keegi teine arvab Sinu suust kostuvatest häältest, sünnitus on aeg, kus naine peaks keskenduma ainult endale ja lapsele. Rahulik kõhuhingamine aitab leevendada valusid ning vesi lõdvestab lihaseid, et emakakael saaks avaneda.
Igal naisel on võimalik kasutada oma keha sünnituse ajal just nii nagu tema soovib. Meeles tuleks pidada, et kõik püstised asendid kiirendavad sünnitust, sest gravitatsioon aitab kaasa nii avanemisele kui ka lapse väljutamisele. Lisaks aitavad kaasa põlvitamine, kükitamine ja puusade hööritamine. Alahinnata ei tasu ka häälitsemist, sest ka see aitab kaasa sünnitegevusele ja aitab leevendada ka valu. Naise organism on loodud selliselt, et sünnitustegevuse alguses hakkab meie keha tootma endorfiine, milledel on valuvagistav toime. Valu suurenedes, suureneb ka enodrfiinide hulk meie veres. Kui naine on hirmul ja pinges, ei saa endorfiinide hulk tõusta ning adrenaliin tõuseb esikohale, mis aga süvendab valu.
Sünnituse ajal on oluline usaldada enda keha ja soove. Kui Sul aitab lõdvestuda soe vesi, siis kasuta seda ka sünnitegevuse ajal, ükskõik, kas ronid sooja vanni või hööritad puusi kuuma dušši all - mõlemad variandid sobivad. Kui vähegi jõudu on, tasub aktiivselt ringi kõndida ja kükitada, et muuta protsess kiiremaks ja mugavamaks nii endale kui beebile. Hinga sügavalt sisse, lase keha lõdvaks ja hinga koos sügavalt sisemusest tuleva häälega välja.
