Neil päevil algas mul raseduse 15. nädal. Ja ma tahan lihtsalt öelda, et vist esimest korda terve raseduse aja jooksul tunnen ma ennast HÄSTI ja RÕÕMSALT:) Enam ei aja iiveldama, oksendanud olen veel küll umbes paaripäevaste vahedega, aga siis ka ainult näljast või närvidest. Kogu üldine enesetunne on nii palju parem! Juba saan jälle peaaegu kõike süüa, kodus süüa teha, asjad ei aja enam närvi, ma ei ole vist üle poole nädala kordagi nutnud. Abikaasa telefoniga filmitud ebareaalsed nutuhood, mis mind esimesel trimestril ikka kogu aeg tabasid (küll hakkas mulle äkki tunduma, et jään kiilakaks, siis jälle, et see on ikkagi katastroofiline, et naised ei kanna enam kleite!), tunduvad nüüdseks kauges minevikus olevat.
Ei ole enam kellegi peale karjunud, mõnus ja rahulik on olla. Võib-olla on asi selles ka, et sain ostetud piletid koju, et ikkagi kodusemas keskkonnas sünnitada. (Lõuna-Ameerikas nimelt tehakse naistele 95% ulatuses keisrilõiked. Nii esteetilistel põhjustel kui ka lihtsalt mugavuse tõttu. Aga mina loodan kõigest hingest ikkagi oma poja loomulikul teel ilmale tuua!)
Üle pika aja on mu hing rõõmus, kui beebi tulevikku planeerin. Jääme lapsega esimesel aastal pikalt Eestisse ja tõenäoliselt hakkamegi rohkem edasi-tagasi pendeldama ja ma ei pea muretsema siinse elukeskkonna ebaturvalisuse pärast ja toitude pärast, mis on üleni E-sid täis. Juba unistan kodumaa suvest, jääkülmast kamast astelpajumarjadega, mustast leivast ja metsmaasikatest! Mmm!
Samaaegselt närvilisuse kadumisega on ilmunud oma tuntud headuses ka "rasedusaju" sündroom. Neli päeva kadunud olnud prillid leidis abikaasa mingil põhjusel ahjust. Kolm paari jalanõusid on lihtsalt kaduma läinud, ühed leidsin eile välisukse tagant pikutamas. Millal ma need sinna panin? Kõiki asju pean kolm korda üle küsima ja kui keegi midagi kiiresti ja võõrsõnadega räägib, siis tundub, et aju ei jõua lihtsalt järgi. :) Ja enda suust tulevad ka sõnad vahel täiesti valesti välja enne, kui aju jälile saab, et ütlesin kartuli asemel banaan või muud säärast. Ühesõnaga on minust saanud õnnelik jahupea. Olen abikaasal kategooriliselt ära keelanud minu kätte anda oma pangakaarte, sest juba mitu korda oleksime peaaegu pidanud need kinni panema. Ma isegi ei mäleta, et keegi oleks mulle midagi kätte andnud!
Veel olen raseduse ajal hakanud nägema iseäranis meeleolukaid unenägusid. Väga selgeid ja värvikirevaid - ja samavõrra jaburaid. Esimesel trimestril olid need tihtipeale halvad unenäod, küll sellest, kuidas ämm mu lapse üle tahtis võtta, küll tülidest mehega ja suvalised sõjastseenid. Eks see peegeldas ka kogu seda stressi, mis nende esimeste hormonaalsete kõikumistega tuli. Aga teise trimestri alguses on unenäod ka helgemaks muutunud. Täna nägin unes, et beebi otsustas juba välja tulla, täiesti märkamatult, ja siputas mul pluusi all. Enam sisse ei läinud, kuigi ma proovisin teda kuidagi suunata. Ja siis mõtlesin ma, et noh, tühja kah, vähemalt oli kerge sünnitus!:)
Kuidagi on kogu selle lapse loomisega jube tähtsaks muutunud iseenda lapsepõlvemälestused. Selline tunne on, et ilmtingimata tahaks ka oma beebile kõike täpselt samamoodi pakkuda, et ta saaks kõik samad asjad läbi elada ja suurena samu lõhnu, kohti ning valgusi mäletada. Esimesel trimestril ma vahel lausa nutsin selle üle, et minu vanaema on juba siit ilmast läinud ja meie poeg ei saa kunagi mäletama seda häält, millega tema välisuks kinni vajus. Või ahju kütmise häält. Või elada läbi seda, kuidas Eestisse jõudsid esimesed välismaa pulgakommid ja nätsud. Kogu selle helge nostalgia oleks nagu tahtnud mingil moel enda lapsele edasi pärandada, aga eks ta saa meie käest siis lugusid kuulda. Veel tahaks juba ette rutates, et laps saaks ka samas koolis käia, kus mina ja samu teid pidi koju tulla. Läbi lume ja ka siis, kui kevadel esimest korda talvejope seljast ära saab võtta, sest päike on nii soojaks muutunud.
Me ei teagi veel päris täpselt, millises riigis meie lapsed hakkavad üle kasvama ja millised saavad nende jaoks väärtuslikud mälestused olema, aga ma tahan endast kõik anda, et isetehtud leib, vanaema kootud villased sokid ja entel-tenteli laulud oleks ka osake nende lapsepõlve pagasist, mida heldimusega laias ilmas meenutada.
Greetel EmmedeKlubi.ee