“Palju õnne! Te olete rase! Kas sünnitame?”

Päev pärast testi oli tavaline töine teisipäev. Muu hulgas ärkasin teadmisega, et olen rase.

Kui päris aus olla, siis “ärkamist” nagu eriti ei toimunud, sest ega öösel pärast testi magamist ka eriti ei toimunud. Olin liialt ärevil ning vahtisin silmad punnis tühja punkti pimeduses.

Otsustasin oma parimale sõbrannale Katrile, kes jumalale tänu on ka minu töökaaslane, suurest uudisest rääkida. Eelkõige, kuna olin ärevusest lõhki minemas ja ma lihtsalt pidin pool sellest koormast kellelegi teisele andma!

Kutsustasin ta endaga kaasa jalutama sularahaautomaadi juurde. Veel järjekorras seistes ei teadnud ma, kas on õige aeg rääkida või mitte. Tagasi kontorisse jalutades ma siiski lajatasin: “Tegin eile rasedustesti”. Katri ei olnud üllatunud. Olime mõlemad varemgi seda ju teinud. “Nonii,” vastas ta. “See oli positiivne,” lasin ma väriseval häälel kostuda. Siinkohal ma enam ei suuda täpselt meenutada, milline oli Katri verbaalne reaktsioon, aga tema imestusest suuri siniseid silmi mulle otsa vaatamas mäletan küll. Üldiselt olin mina rohkem üllatnud osapool, kuna Katri reaktsioon oli positiivne! Veelgi enam - tal oli hea meel!

Olin segaduses. Kas see ei peaks mitte jube ja hirmutav uudis olema? Mis mõttes hea uudis?! Mu kogu senine elu on ju läbi! Ma just alustasin uuesti kooliteed - see on nüüd läbi! Ma ei ole ammu peol käinud ega õlut joonud - ei ole enam võimalustki! Me ei ela Reigoga veel kooski! Kas üldse hakkamegi???

Murettekitavaid mõtteid oli rohkem kui palju, aga samal ajal oli mul hea meel, et mul on olemas selline toetav sõbranna nagu Katri:)

Katri tungival soovil tegin töö juures veel ühe testi. Et olla kindel. No enam kindlamaks ei saa, ka test töö juures näitas mulle kahte triipu.

Leidsin, et nüüd on õige aeg saada kinnitust ka arstitädilt. No nii ju tehakse? Äkki ma olen surmavalt haige ja mingi haiguse tekitatud hormoon näitab rasedustesti positiivsust?

Mulle väga meeldib mu Ida-Tallinna keskhaigla naistearst R. Saaron, aga tema juurde on raske kiiresti aega saada, kui mitte võimatu. Helistasin ITK lühinumbril ja kukkusin seletama, et tegin testi, see on positiivne ja nüüd tahan tulla raseduse tuvastamisele. On ütlematagi selge, et olin kõnet tehes “tsipakene” närvis.

Minu üllatuseks vastatakse mulle telefonis: “Palju õnne! Te olete rase! Kas sünnitame?” Kortsutan kulmu. Mis küsimus see on? Kuule, ilmselt ta sünnib, jah, aga natuke vara on küsida. “Jaa…,” pomisen vaikselt torusse. “Arvele võtmine algab seitsmendast nädalast. Mitmes nädal teil praegu on?” räägib rõõmsameelne naine mulle torusse. Kust ma peaksin seda juba teadma? Kas selleks ei ole arsti vaja? Ilmselt minu ebamäärased häälitsused telefonitorusse andsid märku minu teadmatusest ja naine küsib rahulikult: “Millal olid teie viimased päevad?” Omavahel arutledes saame selgust. Ilmselt on 3-4 nädal. Ahah.

Lõpptulemseks panin endale ITK-sse kirja ämmaemanda aja nädalale, mil mul peaks eeldatavasti olema juba vähemalt seitsmes nädal. Lisaks panin endale kirja naistearsti aja Raplasse JA veel läksin järgmine hommik tegema ka vereproovi Rapla maakonnahaigla naistenõuandlas. No minu meelest ei saa kunagi liiga kindel olla.. onju?! Sesuhtes, et kuidas ma lihtsalt usaldan ennast ja paari tilka pissi mingil pulgal??

Lihtsalt nii ebareaalne on näha kahte triipu, noogutada endamisi, et ahah, olen rase ja elada edasi veel umbes kuu aega ja siis minna juba ämmaemanda vastuvõtule! No kamoon! Ma olen ju kergelt paanikas, mul on vaja, et keegi mind rahustaks! Ma vajan arsti nõuandeid! Kuidas ma nüüd edasi elan? See oli, muide, küsimus, mille esitasin ka ITK lühinumbril helistades. On see siis tõesti nii veider?