"Kuri" rase

Hakkasin mõtlema selle väljendi peale – “kuri rase”.

Minu kohta on ka seda öeldud. Aga tegelikult ma sel hetkel kuri ei olnudki, vaid lihtsalt jagasin muret, et olen viimasel vist natuke äkilise ütlemisega olnud, et küll Reigo (minu elukaaslane) peab ikka paksu nahaga olema. Vaene Reigo saab sellest suure enamuse enda kaela. Meestel on ju kuidagi loomupärane oskus ka oma naisi närvi ajada. Ilmselt ei tule see talle minu praeguse emotsionaalse seisundi juures üldse kasuks.

Olin juba leppimas asjaoluga, et no olgu, olen kuri rase, siis olen. Mis ma sinna ikka nii väga teha saan. Ega ma siis ju meelega, veel vähem hea meelega oma armsale mehele ootamatult iga väikese ärritava asja peale ei kärata?! Lihtsalt, mind on kergem praegu ärritada ja see juhtub täiesti tahtmatult. Reeglina lõpeb see kõik minu kurvastamisega, sest saan ju isegi aru, et olen ebaõiglaselt käitunud…

Siit koorub ka kogu tõde. Praeguseks hetkeks on asi nii kaugel, et julgen väita, et 90% ajast olen ma enam-vähem normaalne. See tähendab, et ma ei ärritu enam NII palju kui varem ega NII kergesti. Samuti, olen ma palju teadlikum nüüd, et peaksin enne mõtlema ja siis ütlema. Varem justkui avanes suu enne kui aju mõtte ära registreeris..

Millest muutus? Ma olen õnnelikum:) ja rahulikum. Ma olen lõpuks jõudnud sinnamaani, et mu hing on rahul. Ma ei ole enam ärevil ega mures oma saatuse pärast, vähemalt mitte paaniliselt. Ma ei nuta enam. Ma leian end naeratamast niisama, iseendale, tänaval, rongis, toidupoes. Ka inimesed mu ümber tunduvad sõbralikumad:)

Kogu see “tigeda raseda” teema tulebki, ma arvan, sellest, et need nö “tigedad” rasedad on tegelikult kurvad! Nad on stressis! Lihtsalt jubedalt mures ja pinges kogu aeg! Seetõttu ei saa nad kunagi lõdvestuda ja millestki eriti rõõmu tunda. Minu suur negatiivne tunne oli üksindus. See oli ootamatu ja segadust tekitav tunne ning ma varjasin seda. Aga selline pinges olemine, varja palju tahad, ikkagi hakkab väljenduma. Ja kui mitte päevad läbi nutta, siis kuidas seda väljendada? Vihastades! Kõik omale sisse kogutud emotsioonid saab kenasti karjudes ja kulmu kortsutades välja lasta. Ja nii ongi. Siis hakkavadki KÕIK asjad ja KÕIK inimesed närvidele käima!

Minu teooria on, et tõeliselt ja puhtal kujul “kurjasid rasedaid” ei ole olemas. Minu soovitus – rääkige oma “kurjade” rasedatega. Ilmselt on neil midagi hingel…