Üksikvanema või hoopis kasuvanema või kasuvanematega peres kasvavad lapsed ei ole sugugi õnnetumad kui need lapsed, kes kasvavad kahe bioloogilise vanemaga kodus, kirjutab The New Zealand Herald.
Nimelt ei olene lapse heaolu kodus elavate lapsevanemate arvust või bioloogilisest sidemest, vaid lapse ja tema kasvataja vahelise suhte kvaliteedist.
Uudis põhineb uuringul, mille käigus küsiti 12 877 seitsmeaastaselt Suurbritannia lapselt: "Kui tihti sa tunned end õnnelikuna?"
Üksikvanemaga või mittebioloogilise vanemaga elavad lapsed ei tunnistanud end sugugi eluga vähem rahulolevaks kui kahe bioloogilise vanemaga elavad seitsmeaastased.
Huvitav on see, et laste õnnetunnet ei mõjutanud ka sotsiaaldemograafilised faktorid - vanemate majanduslik seisund, elukoht vms.
Õnnelikuks tunnistasid end kõigist teistest teguritest hoolimata need lapsed, kellel oli oma pereliikmetega hea suhe - lapsed, kes said ema, isa, õe, vennaga hästi läbi, kes tunnistasid, et vanemad ei karju nende peale, ja et pereliikmed veedavad nädalavahetused koos lõbutsedes.
