„Emme, mul on igav!“ – ilmselt on see lause tuttav pea igale lapsevanemale. Eriti nädalavahetustel, koolivaheaegadel või pikkadel kodustel õhtupoolikutel, kui kõik mänguasjad tunduvad ühtäkki igavad ja ükski väljapakutud tegevus ei sobi.
Vanema esimene reaktsioon on sageli hakata lahendusi pakkuma. Äkki joonistaks? Läheks õue? Ehitaks legodest midagi? Või vaataks natuke multikaid? Tegelikult ei pea aga lapse igavust tingimata kohe lahendama. Vastupidi – väike igavus võib lapse arengule hoopis kasulik olla.
Igavus annab ruumi loovusele
Tänapäeva laste päevad on sageli üsna tihedalt sisustatud. Lasteaed või kool, huviringid, trennid, mängukohtumised ja ekraanid täidavad suure osa ajast. Isegi kodus on lastel sageli käepärast kümneid mänguasju ja võimalus ühe nupuvajutusega meelelahutust leida.
Kui kõik tegevused on ette antud, jääb aga vähem võimalusi ise midagi välja mõelda.
Igavus võib olla just see hetk, mil laps hakkab oma kujutlusvõimet kasutama. Diivanipatjadest saab onn, tühjast pappkastist kosmoselaev ja tavalisest jalutuskäigust põnev aardejaht.
Loomulikult ei tähenda see, et iga igavlev laps muutub automaatselt loominguliseks. Küll aga annab sisustamata aeg võimaluse katsetada, avastada ja ise tegevusi algatada.
Laps ei pea kogu aeg õnnelik ja elevil olema
Lapsevanemana tahame loomulikult, et meie lastel oleks tore. Kui laps kurdab igavust, võib tekkida tunne, et peaksime midagi ette võtma.
Aga igavus, pettumus ja rahulolematus on samuti tavalised tunded, millega laps peab tasapisi õppima toime tulema.
Kui vanem iga ebamugava hetke kohe uue tegevuse või meelelahutusega täidab, jääb lapsel vähem võimalusi harjutada iseseisvalt lahenduste leidmist.
See ei tähenda lapse mure ignoreerimist. Vahel piisab lihtsalt sellest, kui öelda: „Ma saan aru, et sul on igav. Mõtleme, mida sa võiksid teha.“ Seejärel võib lapsele anda aega oma mõtete kogumiseks, selle asemel et talle kohe kümme erinevat tegevust välja pakkuda.
Kas ekraan on kõige lihtsam lahendus?
Sageli ongi. Kui lapsel on igav, pakub telefon, tahvelarvuti või televiisor kiiret ja lihtsat meelelahutust.
Ekraanide kasutamises ei ole iseenesest midagi halba, kuid kui neist saab iga igavushetke automaatne lahendus, võib lapsel jääda vähem võimalusi õppida ise oma aega sisustama.
Seetõttu võiks proovida ekraani pakkumisega oodata. Võib juhtuda, et esimesed kümme minutit mööduvad küll kurtmise saatel, kuid seejärel leiab laps endale täiesti ootamatult põneva tegevuse.
Kuidas aidata lapsel iseseisvalt mängima õppida?
Kõik lapsed ei oska kohe ise tegevust leida, eriti kui nad on harjunud pidevalt koos vanemaga mängima. Iseseisev mängimine on oskus, mida saab tasapisi harjutada.
Väiksema lapse puhul võib alustada sellest, et mängite mõnda aega koos ning seejärel jätkab laps tegevust iseseisvalt, samal ajal kui vanem läheduses oma asjadega tegeleb.
Suurematele lastele võib pakkuda võimalust ise oma päeva planeerida. Näiteks võiks laps mõelda välja kolm tegevust, mida ta tahaks nädalavahetusel teha.
Samuti tasub meeles pidada, et laps ei vaja tingimata pidevalt uusi mänguasju. Mõnikord võivad just lihtsad vahendid – paber, pliiatsid, klotsid, kangatükid või loodusest leitud esemed – pakkuda kõige rohkem mänguvõimalusi.
Ka lapsevanemal on õigus oma ajale
Võib-olla on kogu teema juures kõige olulisem meeldetuletus hoopis vanematele endile: sa ei pea olema oma lapsele ööpäevaringselt mängukaaslane, tegevusjuht ja meelelahutaja.
Lastega koos veedetud aeg on oluline, kuid sama oluline on, et laps õpiks ka iseseisvalt tegutsema. Vanemal on täiesti lubatud juua rahulikult tass teed, lugeda raamatut või teha koduseid toimetusi, ilma et ta peaks iga viie minuti järel lapsele uut tegevust välja mõtlema.
Muidugi vajavad eri vanuses ja erineva arenguga lapsed erineval määral tähelepanu ja juhendamist. Samuti võib pideva igavuse taga olla hoopis vajadus vanema läheduse, puhkuse või suhtlemise järele.
Kuid kui lapse põhivajadused on täidetud ja ta tunneb end turvaliselt, ei pea iga vaiksem hetk olema sisustatud.
Nii et järgmine kord, kui laps teatab dramaatiliselt, et tal pole mitte midagi teha, ei pea kohe mänguasjakasti poole tormama.
Võib-olla ongi just sellest igavast hetkest sündimas tema päeva kõige põnevam mäng.
Kuidas on lood teie peres? Kas lapsed oskavad ise tegevust leida või kuulete ka teie sageli lauset „Emme, mul on igav!“?
