Hommikul on kiire. Laps tahab ise sokke jalga panna, aga üks sokk läheb tagurpidi ja teine ei taha kuidagi üle kanna tulla. Vanem teab, et saaks selle töö tehtud kümne sekundiga. Kas aidata või lasta lapsel pusida?
Väikelapse soov kõike ise teha võib vanema kannatuse tõsiselt proovile panna. Eriti siis, kui on vaja õigeks ajaks lasteaeda jõuda, toit lauale saada või kodust välja minna. Ometi on just need igapäevased väikesed katsetused lapse arengu seisukohalt väga olulised.
Iseseisvus algab väikestest asjadest
Umbes teisel eluaastal hakkab laps üha selgemalt mõistma, et ta on omaette inimene, kellel on oma soovid ja võimed. Sellega kaasneb sageli tuttav hüüatus: „Ise!“
See ei ole lihtsalt jonn ega soov vanemale vastu vaielda. Laps avastab, et ta suudab ümbritsevat maailma mõjutada. Kui tal õnnestub ise lusikaga süüa, jalanõu jalga saada või mänguasjad kasti panna, kogeb ta eduelamust.
Sellised kogemused aitavad kujundada enesekindlust ja usku oma võimetesse. Laps õpib, et uued oskused ei tule alati kohe välja, kuid harjutades võib õnnestuda.
Miks kipume lapse eest liiga palju ära tegema?
Enamasti on põhjus lihtne: nii saab kiiremini ja puhtamalt.
Kui kolmeaastane valab ise piima klaasi, võib osa sellest lauale sattuda. Kui nelja-aastane paneb end ise riidesse, võib see võtta kümme minutit. Kui laps aitab süüa teha, tuleb pärast tõenäoliselt rohkem koristada.
Vanema jaoks on need tegevused igapäevased kohustused, mis tuleb lihtsalt ära teha. Lapse jaoks on need aga võimalused õppida.
See ei tähenda, et vanem peaks alati ootama, kuni laps kõigega ise hakkama saab. Mõnikord ongi vaja kiiresti tegutseda. Oluline on aga, et lapse päevadesse jääks piisavalt olukordi, kus tal on aega katsetada.
Milliste tegevustega võiks laps ise hakkama saada?
Laste arengutempo on erinev ning vanus ei määra üksinda seda, milleks laps valmis on. Siiski saab igapäevaseid tegevusi tasapisi lapsele usaldada.
2–3-aastane laps võib proovida ise lusikaga süüa, lihtsamaid riideesemeid selga panna, mänguasju kokku korjata ja käsi pesta. Esialgu vajab ta enamasti juhendamist ning abi.
3–4-aastane laps võib harjutada riietumist, laua katmist, mänguasjade sorteerimist ja lihtsamaid majapidamistöid, näiteks väikese lapiga laua pühkimist.
5–6-aastane laps võib juba suurema osa riietumisest iseseisvalt teha, aidata valmistada lihtsamaid toite, pakkida täiskasvanu juhendamisel oma asju ning võtta vastutuse mõne väikese igapäevase ülesande eest.
Oluline on, et tegevus oleks lapsele ohutu ja jõukohane. Näiteks köögis tegutsemine eeldab täiskasvanu järelevalvet ning kuumade esemete ja teravate tööriistade kasutamist ei saa lapsele lihtsalt usaldada.
Abi pakkumine ei tähenda lapse eest ära tegemist
Kui laps ei saa ülesandega hakkama, on vanema esimene instinkt sageli appi tõtata. Kuid alati ei pea abi tähendama seda, et vanem võtab tegevuse üle.
Näiteks kui laps ei saa jope lukku kinni, võib vanem selle asemel, et lukk ise sulgeda, aidata tal luku alumised osad kokku sobitada ning lasta seejärel lapsel ise tõmmata.
Samuti võib küsida: „Kas tahad veel ise proovida või soovid natuke abi?“
Nii saab laps kogeda, et raskustega ei pea üksi toime tulema, kuid ta ei kaota ka võimalust ise lahenduseni jõuda.
Kas last peaks alati kiitma?
Lapse pingutuse märkamine on oluline, kuid iga väikese tegevuse eest ei pea tingimata ütlema „Tubli!“.
Mõnikord on palju tähenduslikum kirjeldada seda, mida laps tegi.
Näiteks:
- „Sa proovisid mitu korda ja lõpuks saidki nööbi kinni.“
- „Ma nägin, kui hoolikalt sa vett klaasi valasid.“
- „Sa leidsid ise viisi, kuidas see klots sinna sobitada.“
Selline tagasiside juhib lapse tähelepanu tema pingutusele, tegutsemisele ja õppimisele, mitte ainult täiskasvanu heakskiidule.
Aga kui laps ei taha midagi ise teha?
Ka see on täiesti tavaline.
Laps, kes eile nõudis, et saaks ise riidesse panna, võib täna paluda vanemal end riietada. Põhjuseks võib olla väsimus, halb tuju, vajadus läheduse järele või lihtsalt soov, et keegi tema eest hoolitseks.
Iseseisvuse arendamine ei tähenda, et laps peab kõigega alati ise hakkama saama. Ka suuremad lapsed vajavad vahel abi ja hellitamist.
Kui laps keeldub mõnest tegevusest, tasub mõelda, kas ülesanne on talle jõukohane, kas tal on piisavalt aega ning kas ta vajab parasjagu rohkem tuge.
Viis minutit rohkem aega võib tähendada üht uut oskust
Üks lihtsamaid viise lapse iseseisvust toetada on varuda igapäevasteks tegevusteks veidi rohkem aega.
Kui hommikuti on alati kiire, võib iseseisvat riietumist harjutada hoopis õhtul. Kui laps tahab köögis aidata, võib talle anda väikese ja konkreetse ülesande, näiteks pesta köögivilju või segada tainast.
Kõige olulisem on anda lapsele võimalus proovida, eksida ja uuesti katsetada.
Sest kuigi vanem saab sokid jalga kümne sekundiga, ei ole lapse jaoks kõige tähtsam see, kui kiiresti sokid jalga saavad. Tähtis on avastus: „Ma sain ise hakkama!“
