Miks laps käitub kõige halvemini just emaga? Põhjus on julgustav!

Lasteaias on laps viisakas, sõbralik ja koostööaldis. Vanaema juures sööb ilusti, paneb mänguasjad ära ja läheb õigel ajal magama. Aga niipea, kui ema uksest sisse astub, algavad virisemine, jonn ja pisarad. Miks saavad teised näha lapse parimat poolt, samal ajal kui emale jäävad kõige keerulisemad hetked?

See on olukord, mida tunnevad paljud lapsevanemad. Lasteaiaõpetaja kiidab last, vanavanemad imestavad, kui hästi ta käitub, kuid kodus võib juba kõige väiksem palve vallandada suure emotsioonide tormi.

Esimene mõte on sageli, et ema teeb midagi valesti. Võib-olla on ta liiga leebe, liiga järeleandlik või ei oska piisavalt hästi piire seada?

Tegelikult võib lapse erineva käitumise taga olla hoopis midagi muud.

Päev otsa tubli olemine nõuab pingutust

Täiskasvanud teavad hästi, kui väsitav võib olla päev, mil tuleb pidevalt ennast kontrollida. Tööl oleme viisakad ka siis, kui oleme ärritunud. Kuulame teisi, täidame ülesandeid ja püüame oma tundeid vaos hoida.

Lapsed teevad lasteaias ja koolis paljuski sedasama, kuid nende oskus oma käitumist ja emotsioone kontrollida alles areneb.

Laps peab terve päeva teistega arvestama, ootama oma järjekorda, järgima reegleid, taluma pettumusi ning tulema toime müra ja pideva suhtlemisega. Isegi siis, kui päev on olnud tore, võib see olla emotsionaalselt kurnav.

Koju jõudes võib laps olla lihtsalt nii väsinud, et tal ei jätku enam jaksu oma käitumist kontrollida.

Nii võibki juhtuda, et laps, kes suutis terve päeva rahulikult teistega arvestada, puhkeb kodus nutma, sest tema lemmiktass on nõudepesumasinas.

Asi ei pruugi olla tassis. See võib olla lihtsalt viimane piisk.

Aga miks just emaga?

Üks võimalik selgitus peitub lapse turvatundes ja kiindumussuhtes.

Lapsed väljendavad oma keerulisi emotsioone sageli kõige vabamalt nende täiskasvanutega, kelle seltsis nad tunnevad end kõige turvalisemalt. Kui laps on päeva jooksul oma tundeid tagasi hoidnud, võivad need lähedase inimese juurde jõudes lõpuks välja pääseda.

See ei tähenda, et laps otsustaks teadlikult emaga halvasti käituda. Pigem ei pruugi tal pärast pikka päeva enam jätkuda oskusi ja energiat oma tunnetega toime tulla.

Samas ei ole see universaalne reegel. Mõni laps elab end välja emaga, mõni isaga, mõni mõlema vanemaga. Samuti ei saa üksnes jonni põhjal järeldada, et laps tunneb end vanemaga turvaliselt. Käitumist mõjutavad ka lapse temperament, vanus, väsimus, peresuhted ja paljud muud tegurid.

Oluline on mõista, et lapse keeruline käitumine ei tähenda automaatselt halba kasvatust.

Kas laps manipuleerib?

Kui laps käitub erinevate täiskasvanutega erinevalt, võib tekkida kiusatus järeldada, et ta oskab väga hästi valida, kellega jonnida.

Tõsi on see, et lapsed õpivad kiiresti, milline käitumine millises olukorras soovitud tulemuseni viib. Kuid eriti väikeste laste puhul ei tasu iga emotsionaalset reaktsiooni pidada teadlikuks manipuleerimiseks.

Kui kolmeaastane viskab end põrandale, sest ema ei luba enne õhtusööki kommi süüa, võib ta tõepoolest loota, et protest aitab tal oma tahtmist saada. Samal ajal võib tema pettumus olla täiesti siiras ning oskus sellega toime tulla veel vähene.

Need kaks asja ei välista teineteist.

Laps vajab korraga nii mõistmist kui ka piire. Tema tundeid võib aktsepteerida, ilma et peaks igale soovile järele andma.

Mida teha, kui laps pärast lasteaeda plahvatab?

Kõigepealt tasub mõelda, milline näeb välja lapse päev pärast lasteaiast või koolist lahkumist.

Sageli ootab teda kohe järgmine tegevuste jada: riidesse, autosse, koju, käsi pesema, sööma, õppima või trenni. Päev, mis on niigi nõudnud palju enesekontrolli, jätkub uute nõudmistega.

Mõne lapse jaoks võib palju abi olla sellest, kui anda talle pärast lasteaeda veidi aega puhata ja omaette olla.

Viis asja, mida tasub proovida:

1. Paku pärast lasteaeda rahulikku aega. Laps ei pea kohe oma päevast rääkima ega järgmise tegevuse juurde kiirustama.

2. Arvesta nälja ja väsimusega. Mõnikord on keerulise käitumise taga väga lihtsad füüsilised vajadused.

3. Ära pommita last küsimustega. Küsimus „Kuidas sul täna läks?“ võib pärast pikka päeva tunduda veel ühe kohustusena. Mõni laps räägib meelsamini hiljem.

4. Suhtu lapse tunnetesse mõistvalt, kuid hoia piire. Näiteks: „Ma saan aru, et sa oled vihane. Aga ma ei luba sul mind lüüa.“

5. Leia aega päriselt koos olemiseks. Mõnikord aitab juba kümme minutit jagamatut tähelepanu, mil laps saab ise valida, mida koos teha.

Kõik need võtted ei sobi igale lapsele. Mõni vajab pärast lasteaeda vaikust ja omaette olemist, teine tahab kohe joosta, mürada või vanemaga koos mängida.

Turvaline suhe ei tähenda piirideta kasvatust

Siin on oluline vältida üht levinud eksiarvamust: kui laps väljendab kodus oma emotsioone vabalt, ei tähenda see, et igasugune käitumine peaks olema lubatud.

Laps võib olla vihane, kurb või pettunud. Need tunded on loomulikud. Kuid löömine, asjade lõhkumine või teistele haiget tegemine nõuab täiskasvanu sekkumist.

Lapsele turvatunde pakkumine ei tähenda, et vanem ei tohiks kunagi öelda „ei“. Oluline on, et laps tunneks vanema toetust ka siis, kui ta kogeb tugevaid ja ebameeldivaid tundeid.

See ei tähenda, et vanem peaks alati suutma täiuslikult rahulikuks jääda. Ka täiskasvanutel saab kannatus otsa.

Oluline on osata pärast keerulist olukorda ära leppida, vajadusel vabandada ja lapsega juhtunust rääkida.

Aga millal peaks muretsema?

Kuigi lapse erinev käitumine kodus ja lasteaias on üsna tavaline, ei tasu kõiki raskusi automaatselt turvatunde või päevase väsimuse arvele kirjutada.

Kui lapsel esinevad väga tugevad vihahood, pidev agressiivsus, märgatav ärevus või käitumisprobleemid, mis segavad igapäevaelu, tasub nõu pidada spetsialistiga.

Samuti võiks tähelepanu pöörata sellele, kui lapse käitumine muutub järsku või kui ta näib pikemat aega õnnetu, kurnatud või pinges.

Mõnikord vajab laps lihtsalt rohkem puhkust ja vanema lähedust. Teinekord võib raskuste taga olla midagi, mis vajab põhjalikumat tähelepanu.

Ema ei pea alati nägema lapse parimat poolt

Lapsevanemaks olemise üks keerulisemaid kogemusi on näha, kuidas laps suudab teistega olla rahulik ja koostööaldis, kuid kodus justkui unustab kõik need oskused.

Ent lapse käitumine ei näita, kui hea ema või isa sa oled.

Võimalik, et laps on terve päeva väga palju pingutanud ning vajab koju jõudes lihtsalt võimalust puhata. Võimalik, et ta vajab rohkem tähelepanu, und või selgemaid piire. Sageli on põhjuseid mitu.

Järgmisel korral, kui lasteaiaõpetaja ütleb, et laps oli terve päeva ingel, kuid kodus algab kohe suur jonn, tasub enne pahandamist endalt küsida: kas mu laps käitub praegu halvasti või on tal lihtsalt raske?

See küsimus ei lahenda kõiki probleeme, kuid võib muuta viisi, kuidas me lapse käitumisele reageerime.

Ja vahel on just see esimene samm rahulikuma õhtu poole.