Nelja-aastane Killian Gonzales oli koos ema Brandyga teel oma enda sünnopäevapeolt koju, kui auto kaotas jäisel teel juhitavuse ja põrkas kokku teise autoga. Ränk õnnetus eraldas poisikese kolju selgroost - tema pea püsis kehal vaid lihaste ja naha abil.
Tegemist on väga harvaesineva ja väga tõsise vigastusega - tavaliselt patsient sureb. Vähesed ellujäänud on jäänud halvatuks.
Killian jäi aga ellu ja hakkab uuesti kõndima. Seda tänu võhivõõrale naisterahvale, kes juhtus otse pärast õnnetust mööda sõitma ja oskas olukorras õigesti teguteda: ta ronis lapse juurde ja hoidis tema pead pool tundi, kuni abi saabumiseni, täiesti liikumatult paigal.
Olgu Killiani juhtum meenutuseks, et kui on juhtunud õnnetus, siis selgroovigastuse kahtluse korral ei tohi kannatanut liigutada, vaid teda tuleb hoida täiesti paigal. See on eriti tähtis kaelavigastuste puhul. Selgroovigastuse kahtlusega kannatanut võib liigutada ainult otsesest ohust päästmiseks või elupäästva esmaabi andmiseks. Ka elupäästvat esmaabi andes ei tohi selgroovigastuse kahtlusega kannatanu pead painutada kuklasse.
Lülisamba ja seljaaju vigastuste tekkimise oht on vettehüppamisel, liiklusõnnetustes ja kõrgustelt kukkumisel. Tunnused, mis viitavad, et seljaaju on saanud kahjustada, on jäsemete nõrkus, tundetus või halvatus, surinad ja torked jäsemetes, valu selgroo piirkonnas, hingamishäired.
(Allikas: ABC7, Haigekassa)
Kas oskad anda esmaabi?
