Logopeed Liina Velner õpetab Delfi Naistekas , mida teha, kui viieaastane susistab S-i ja kipub kogelema. Vastused küsimustele on teoreetilise iseloomuga. Täpse hinnangu iga kliendi kõne- ja suhtlemise olukorra kohta saab anda siiski last ja tema vanemat nähes-kuulates ja lapse-täiskasvanu omavahelist suhtlemist nähes ja kuuldes.
Laps käis logopeedil 3-4 aastaselt, ennekõike seetõttu, et kõne oli vähene, mitte-ealine. Ja seetõttu, et L, S ja N olid hammastevahelised. Logopeed ütles ühel hetkel, et rohkem tulema ei pea, sest kõne on arenenud pea-aegu eakohaseks ning L, S ja N on nüüd õiged. Vahepeal olidki, ent praegu ütleb laps S-tähte ikka aeg-ajalt valesti, keel tuleb hammaste vahele (aeg-ajalt, mitte kogu aeg). Parandades ütleb sõna õigesti, öeldes ka S-tähte õigesti).
Aeg-ajalt, eriti kui on palju (võõrast ehk mitte oma pere) inimesi, rääkides hakkab laps nn kokutama, ehk tundub, et mõte jookseb eest ära ja ei jõua nii kiirelt järgi rääkida.
Kas sellistel juhtudel peaks (uuesti) pöörduma logopeedile ning mida saaks/võiks kodus asja parandamiseks ette võtta?
Lisaküsimusena küsin, kas logopeed oskab anda häid nõuandeid, kuidas suunata last lugema, kui ta ise sellest väga huvitatud on. Tähti tunneb pea kõiki, aga sõna kokku lugeda ei oska.
VASTUS:
Vastus esimesele küsimusele: jätkake kindlasti kõneravitundidega logopeedi juures. Tundub, et häälik ei ole siiski korralikult kinnistunud. Igasugune mure oma lapse kõne kohta ei tohi jääda tähelepanuta.
Millal said alguse kõne sujuvuse probleemid võõraste inimestega rääkides? Kas kogeluse laadsed nähud tekivad ainult teatud inimestega rääkides? Millistes situatsioonides? Missugused need „kogelused” on? Millistes sõnades? Kui tihti sellist takistust esineb? Kuidas laps sellele ise reageerib? Kuidas teised inimesed ja Teie sellele reageerite? Siin tuleks tegeleda konkreetselt Teie juhtumist lähtudes. Arutage teemat oma logopeediga. Rusikareegel on: kuulake seda, mida laps ütleb, mitte seda, kuidas ta midagi ütleb. Ärge kunagi kritiseerige ega pöörake spetsiaalset tähelepanu lapse kõnelemisele (ei võõraste juuresolekul ega ka omavahel). Teie laps on Teile kõige kallim ja te armastate teda igal juhul — laske lapsel seda tunnetada!
Vastus lisaküsimusele: iga asi tuleb omal ajal. Ärge sundige last lugema, kui ta pole veel selleks valmis (pea viieaastane). Kui soovite 4-aasasele õpetada lugemist, siis hetkel on see võimalik vaid enda positiivse eeskujuga (loete ise tihti raamatuid ja näitate, kui põnev on raamatutest midagi teada saada, arutage raamatute sisu a la „Tead, kui põnevat raamatut ma praegu loen” ja siis lühidalt jutustage, millest see oli — loomulikult lapsepäraselt ja nii, et ta aru saaks). Arutlege pere keskis õhtusöögilaua taga loetut ja näidake, et see on tõesti Teid huvitav teema (siis tekib ka lapsel huvi lugemise vastu). Lugege lapsele iga päev ette ja analüüsige loetut, vaadake pilte, mõtisklege, mis toimus ja miks toimus. Võite oma sõnadega loetut lapsele ümber jutustada, seletage lapsele raskeid sõnu, mis Teie arvates võivad tundmatud olla. Lugege koos lapsega silte ja pakendite pealt nimetusi, koostage poenimekirju, sünnipäevakaarte, kutseid. Te peate ise näitama, et lugemine on lahe ja annab meile tähtsat infot. Lisaks kiitke, palun, last edusammude üle, kui ta ise proovib ja üritab või näitab vähimatki huvi üles tähtede ja kirjutatu vastu. Positiivse emotsiooni loomine on kõige tähtsam! Käige koos raamatukogus ja raamatupoes, valige raamatuid, mis talle meeldivad. Kui Teie olete raamatutest ja lugemisest vaimustuses, siis ühel päeval saab sellest olema ka laps. Kindel see! Tähtede tundmisest lugemisoskuseni on pikk tee. Lisaks huvile on tähtis ka sisemine valmisolek. Oodake, kuni laps hakkab Teie käest küsima: „Emme, mis siia on kirjutatud?”
