Iga lapse hing käriseb, kui vanematel pole tema jaoks aega. Enamasti pole seda väljapoole hästi näha ning harva oskab laps vanemaid selles süüdistada, mistõttu jõuab tõdemus kaotatud ajast meieni liiga hilja, kirjutab ajakirjas Märka Last sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefoni 116111 konsultant Anneli Tõru.
Kui hetkeks peatuda ja küsida endalt, millest mul kõige enam puudu on, siis milline see vastus oleks? Kindlasti võiks olla rohkem raha, et saaks korrakski „rattast“ välja. Ka tervisesse võiks rohkem panustada, et jõuaks kõrgema eani tööd teha. Kindlasti tekib sellise retoorilise küsimuse peale veel hulganisti huvitavaid mõtteid, kuid kas mitte ei kuma nende kõigi tagant üks ja ühine nimetaja – aeg.
Kõige enam on meil puudu ajast! Ootused, mis survestavad meid väljapoolt, ja kohustused, mida endale ise seame, dikteerivad tempo ja manitsevad teadvust mitte seisma jääma. Nii kiiresti kui teadus ka ei areneks, jääb üks suurus konstantseks – ja see on 24-tunnine ööpäev. Kui palju me seda ei venitakse või liidetavaid võrrandis ümber ei mängiks, summa on ikka sama.
Kahjuks jõuab see tõdemus meieni alati natuke liiga hilja, ja seda läbi suhete. Ajahädas rabeledes oleme jätnud piisava tähelepanuta oma lähedased, sõbrad, lõpuks ka iseenda. Ja lapsed! Laps oma nooruses ja siiruses ei oska teinekord sõnadesse panna ja selgelt väljendada oma igatsust vanemate järele, soovi midagi ühist ette võtta või lihtsalt kaisus olla. Et ta tahaks midagi enamat kui põgus musi või õlale patsutus hommikul ning õhtul enne magamaminekut, kiiruga hüütud kohustuslikud küsimused päevasündmuste kohta, taskusse pistetud pirukaraha või ebamäärased lubadused minna kuskile, kui tööd on vähem ja raha rohkem. Väliselt tunduks kõik nagu normaalne, kuid lapse hing käriseb, veritseb ja seejärel armistub ning paraku jääb see kõik juba lapsevanema eest varjatuks.
Katkiste suhete ja segaste tunnetega lapsi pöördub lasteabitelefonile 116111 iga päev. Sageli, sõltumata pöördumise algsest põhjusest, jõuab juhtum ikkagi suheteni lapsevanematega. Väga harva on laps oma vanema suhtes otseselt süüdistav, pigem kartlik ja hirmunud ning tunneb end ise tekkinud olukorra põhjustajana.
Kurvaks teeb asjaolu, et tihti on lasteabi teenuse pöördumiskanalid lapsele ainuke võimalus arutada täiskasvanud inimesega väga erinevatel teemadel, füsioloogilistest muutustest narkootikumide kasutamiseni, koolipingetest soovimatu raseduseni. Lasteabi konsultandid ärgitavad lapsi alati suhtlema oma vanematega, kuid pahatihti ei olevat seda võimalik teha, kuna vanemad on tööl, puhkavad tööst või neid lihtsalt peljatakse tülitada oma liiga tavaliste muredega.
Kindlasti on enamik lapsevanemaid oodanud kunagi ärevalt oma lapse sündi ja kujutanud ennast emana-isana tegemas lapsega kõike, mis on meeldiva mälestusena tulnud oma lapsepõlvest või vastupidi, kompenseerimas seda, millest ise puudust tunti. Kuhu on meie unistused kadunud ja kas lapsele antud lubadust võib petta? Võtkem see aeg anda lapsele tunda oma kohalolu ja armastust. Et ta teaks, et olete tema jaoks alati olemas.
Lasteabitelefon 116111 on ööpäevaringne ja üle-eestiline tasuta teenus, et küsida nõu lastega seotud teemadel või anda teada abivajavast lapsest. Nõustamist pakutakse eesti, vene ja inglise keeles telefoni teel ja kirjalikult, soovi korral võib pöördumine jääda anonüümseks.
Kas Sinul on oma laste jaoks piisavalt aega? Mida armastate koos teha, mida teete koos iga päev?
