Õnnetus ei hüüa tulles - aktiivne ja seiklusterohke suvi on küll selja taga, kuid ka sügise saabudes, kui lapsed on maakodu pehme muru pealt tagasi linnas, ei ole traumad kahjuks sugugi välistatud. Vigastuse korral traumapunkti sõit on lapse jaoks kindlasti ka põnev ning huvitav, kuid pikad ooteajad ning valulikud protseduurid võivad last kohutada. Sellises olukorras on kõige olulisem, et lapsevanemad oskaksid lapsele igakülgselt toeks ning abiks olla.
Traumapunkti satub palju patsiente ning kuigi arstid annavad endast parima, et patsientidega tegeleda nii kiiresti kui võimalik, kujunevad ooteajad mõnikord siiski ebamugavalt pikaks. Siin on kindlasti abiks kodust kaasa võetud raamatud ning mänguasjad, mis ootajale lõpmatuna näivat aega sisustada aitavad. Hiljem meedikuga kohtudes tehakse kindlaks vigastuse olemus ning see protseduur võib kujuneda lapsele üpris valulikuks. Traumajärgselt on selline olukord lapsele kindlasti raske ning ebameeldiv, kuid hoole, toetuse ning eeskätt mängulisusega on võimalik lapse hirme leevendada.
Sõltuvalt vigastusest määratakse patsiendile uuringud - luude kontrollimiseks enamasti röntgen, kuid kõrgemalt kukkumise puhul ka kompuutertomograafia. Õigesti toimides ning last julgustades ei pruugi kuvauuringute läbiviimine lapsele sugugi hirmutavana mõjuda, kuid vastupidisel korral võib korraliku pildi saamine kujuneda kõigi osapoolte jaoks aeganõudvaks ning närvesöövaks.
"Esialgu igavus, seejärel külm pime tuba, võõras keskkond ning lisaks täiesti võõras inimene, kes on tõenäoliselt sunnitud valutavat käekest haarama ja õigesse asendisse keerama - laste hirm tundmatuse ning haigetsaamise ees on suur" kirjeldab olukorda radioloogiatehnik Maarja Mölder.
Paraku nendib ta, et kuuleb lapsevanemate suust tihti isiklikest hirmudest ning stressist tingitud mõtlematusi ning teinekord isegi ähvardusi, mis teevad olukorra kahtlemata hullemaks.
"Ähvardada rahutu ning püsimatu laps karistuseks haiglasse jätta on tema paigalhoidmiseks kahtlemata tõhus, kuid kindlasti mitte õige meetod. Mis saab juhul, kui laps peabki haiglasse sisse jääma?", arutleb Mölder.
Lapse motiveerimiseks ning julgustamiseks on palju erinevaid viise, sest lapse huvi ning uudishimu ära kasutades saab lapsevanem koostöös radioloogiatehnikuga protseduuri lapse jaoks põnevaks ning isegi toredaks muuta. Mida rahulikum ning rõõmsam on laps, seda parem on kuvauuringu tulemus. Iga lapsevanem tunneb oma last ning teab, mis teda enim paelub - nii võib röntgenit ja kompuutertomograafi võrrelda hiigelfotoaparaatidega, hirmsat müra tekitavat magnettomograafi õhkutõusva kosmoselaevaga jne. Kui laps on saadetud magnetuuringule, on seal võimalik kuulata muusikat ning miks mitte ka kaasa võetud plaati muinasjuttude või lapse isiklike lemmiklauludega. Kabinetti sisenedes ei pea lapsele ilmtingimata ütlema, et uuring viiakse läbi selleks, et teada saada, mis lapsel "viga" on - piisab teadmisest, et minnakse lihtsalt pildistama. Kindlasti on omal kohal ka korralik kiitus tubli soorituse eest nii uuringute sooritamise ajal, kui ka hiljem kodus teistegi pereliikmete kuuldes.
Kogu protseduuri vältel on kõige olulisem, et lapsevanem käituks vastavalt radioloogiatehnika poolt antud juhistele. Mölder kiidab lapsevanemaid, kes laste paikasättimisel suureks abiks on, kuid kindlasti tuleb meeles pidada, et uuringu ajal lapse asendi muutmine või toetamine on pigem karuteene. Sellisel juhul tuleb pilti korrata ning protseduur venib oluliselt pikemaks. "Kui radioloogiatehnik saadab teid ruumist välja, ei ole see kindlasti mingil viisil isiklik. Me teeme seda tihti vaid seepärast, et paljud lapsed on pärast vanemate lahkumist oluliselt koostööaltimad," selgitab Mölder.
Lapsed on tohutult tublid ja suudavad paljudes olukordades näidata üles vaprust, mis on täiskasvanutegi puhul haruldane. Õigesti toimides ning last julgustades mööduvad keerukamadki protseduurid mängleva kergusega ja nii jäävad lapsele haiglakülastusest vaid positiivsed emotsioonid.
Emmede Klubi
eveliiy