Olen kindel, et Eestimaal on palju peresid, kus lapsed on enda kanda võtnud arvestatava osa majapidamistöödest, samas aga sarnaneme me ilmselt paljuski teistele arenenud riikidele, kus laste hõivatus kodus järjest väheneb. Internetist selle teema kohta lugedes on näha, et eri riikide tulemused võivad küll pisut kõikuda, aga tendents on sama — viimaste aastakümnete jooksul on laste abi kodustes töödes umbes poole väiksemaks jäänud ja kui laps veerand tundi päevas pere heaolu nimel pingutab, tuleb seda juba heaks saavutuseks pidada, kirjutab Delfi Naistekas Perekasvatuse Instituudi kasvatusteadlane Siiri-Liisi Läänesaar.
Enne kui asun rääkima sellest, miks on hea kui lapsed kodus tööd teevad ja mida nad mingis vanuses teha võiksid, pean aga esinema ülestunnistusega — ma ise ei ole selles asjas emana kahjuks just kõige agaram ja hoolsam olnud. Nagu paljud teisedki vanemad, olen ka mina leidnud, et kiiremini ja lihtsamalt saab kui asjad ise ära teha, selle asemel, et neid lapselt nõuda.
Paar aastat tagasi istusime õhtusöögilauas — mina, mu poeg ja külla tulnud sõber. Pärast sööki tõusin iseenesest mõistetavalt püsti ja koristasin laua. Sõber imestas selle üle ja järele mõeldes sain aru, et olen kohelnud oma last kui külalist, keda teenindada. Sõbra innustusest õhutatuna hakkasin pojalt nõudma söögi järel laua koristamist. Muidugi osutas järeltulija esialgu nii passiivset kui aktiivset vastupanu — lihtsalt unustamisest kuni tuliste vaidlusteni teemal, miks ta ikkagi peaks iga kord pärast sööki lauda koristama. Minu järjekindlus ja argumendid osutusid tema omadest tugevamaiks ja esimesest edust kannustatuna olen suutnud sisse viia mõne muugi ülesande täitmise ning julgen järjest enam soovitada sarnast otsusekindlust ka oma klientidele. Muidugi on meil veel pikk tee minna ja järgnevad soovitused kuluvad meie peres küll ära — lapse kasvades ja minu enesekindluse suurenedes võiks tekkida järjest juurde töid, mida tema õlule saan jätta.
Miks peaksid lapsed aitama kodutöödes?
Üks kuulsamaid uurijaid, kes on pööranud tähelepanu laste panusele majapidamistöödes, Marty Rossmann, vaatles pikema aja jooksul laste ajakasutust, kodus majapidamistööde tegemist ja hilisemat edukust elus. Tema uuringus, nagu ka teistes sarnastes uurimustes, selgus, et regulaarne majapidamistööde tegemine oli tihedalt seotud edasise edukusega (nt madalam uimastite kasutamine, haridus, suhted, töö jne). Rossmann läheb isegi nii kaugele, et nimetab kolme-nelja-aastase lapse osalemist kodustes majapidamistöödes kõige tähtsamaks teguriks, mis näitab kui edukas on laps kahekümnendates aastates.
Kui lapsel on oma ülesanded, mida ta peab kindlasti majapidamises täitma, siis ta kogeb, et teda on vaja, tema panusest sõltub pere heaolu ja õpib, et on olemas ülesandeid, mida tuleb täita hoolimata sellest, et need on ebameeldivad ja/või igavad (päris hea ettevalmistus kooli- ja tööeluks!).
Mida varem laps asub täitma kindlaid ülesandeid koduses majapidamises, seda parem see tema jaoks on. Rossmanni uuringus tuli välja, et kui laps ei ole pidanud alustama majapidamises aitamist enne kui alles 15-16 aastaselt, siis selles eas algamisel on hoopis vastupidine efekt.
Miks laste abi nii vähe kasutatakse?
-
Kaheaastane laps tahab kõigis töödes kaasa lüüa — lauda katta ja koristada, põrandaid ja pesu pesta jne, aga tema abi tekitab sageli vanemale tööd hoopis juurde. Sellest keeldumisega surutakse maha lapse loomulik ettevõtlikkus ja töökus.
-
Seni kuni laps ei ole võimeline majapidamistöid vanema standarditele vastavalt sooritama, tundub mõttetu teda kaasata.
-
Vastupanuga võitlemine on nii väsitav ja tüütu, et vanemal on palju kergem ise töö ära teha kui seda lastelt nõuda.
-
Koolitöö tundub raske ja väsitav, näib et pärast pikka päeva õppetööl on liigne nõuda lastelt veel ka majapidamistöid (aga vanema pikk päev tööl?)
-
Järjest enam linnastunud, automatiseerunud, mehhaniseerinud jne elus on raske leida lastele eakohaseid ja jõukohaseid ülesandeid, mida tõesti oleks vaja regulaarselt täita.
