Paljud inimesed arvavad, et üksiklapsed on õdede-vendadega kasvanud inimestest egoistlikumad ja nõrgemate sotsiaalsete oskustega. Eesti psühholoogiateadlane, Edinburghi Ülikooli kaasprofessor René Mõttus selgitab, miks see tegelikult nii ei olegi.
Et ka eestlased mõtlevad üksiklastest üsna halvasti, kinnitab Rene Mõttuse, Kristjan Induse ja Jüri Alliku 2008. aastal avaldatud uuring: mitmiklapsi peeti isetumaks, kaastundlikumaks, tagasihoidlikumaks, koostöökamaks, soojemaks ja planeerimisvõimelisemaks kui üksiklapsi. Mida hinnatum isiksuseomadus, seda vähem seda üksiklastele omistati. Seega oli eesti inimeste arvamus üksiklastest enam kui kriitiline. Mõttuse sõnul on samale järeldusele jõutud ka teistes riikides tehtud uuringutes.
Kuid kas see arvamus vastab ka tõele? "Enne ainulaste vanemate vastu kuriteomenetluse alustamist peaksime siiski vaatama, mida ütlevad päris andmed mitmiklaste ja ainulaste loomuomaduste kohta," sõnab Mõttus. Et teha usaldusväärseid järeldusi, on vaja korraga võrrelda paljusid ainu- ja mitmiklapsi. Just seda Mõttus, Indus ja Allik oma uuringu järgmises etapis tegidki.
Nimelt võrdlesid nad sadade inimeste isiksusetestide tulemusi sellega, kas tegemist oli üksilapsena või õdede-vendadega kasvanud inimesega. "Tulemused ei sarnanenud üldse sellega, mida stereotüüpide põhjal võinuks arvata. Ainulapsed erinesid mitmiklastest vaid ühe isiksuseomaduse poolest kolmekümnest – nad olid vähem avatud uutele ideedele," kinnitab Mõttus.
Ta lisab, et ka teistes uuringutes ei ole leitud tõestust, et ühelapselises peres kasvanud inimesed oleksid näiteks egoistlikumad. "Nii et ilmselt nii ongi: ehkki kaldutakse arvama, et ainulapseks olemine rikub isiksuseomadusi, pole selle kohta tegelikke tõendeid. Pole olemas mingit ainulapse sündroomi. Seetõttu pole ka erilist põhjust muretseda selle pärast, et kui peres on ainult üks laps, kasvab ta iseloom kuidagi viltu," sõnab teadlane.
Pereliikmete roll lapse iseloomu kujundamisel on väiksem kui arvata võiks
Muide, lapse iseloomu ei mõjuta ka laste sünnijärjekord. Kuigi seegi on visa müüt, ei ole esiklapsed niisugused, keskmised lapsed naasugused, pesamunad toosugused. Seda kinnitavad Mõttuse hinnangul üsnagi mahukad teadustööd. "Pesamunad on oma iseloomu poolest keskmiselt sama toredad kui esmasündinud," ütleb ta.
Lapsevanemad on harjunud ja harjutatud mõtlema, et neil on oma laste isiksuse kujundamise juures väga suur roll, kuid päris andmetel põhinevad uuringud ei kinnita seda.
Näiteks ei ole ühe pere lapsed sarnase iseloomuga mitte sarnase kasvatuse, vaid hoopis sarnaste geenide tõttu. Tahaksime ju loota, et näiteks kohusetundlikud vanemad on oma õpetusega kasvatanud ka kohusetundlikud lapsed, kuid suures osas inimese isiksuseomadused siiski vanemate poolt muudetavad ei ole. "Jah, lapsed kalduvad natuke oma vanemate ja õdede-vendade moodi olema küll, aga see on pea täielikult geenide tõttu, mida nad jagavad," nendib Mõttus.
Muidugi ei tähenda see, et vanematel poleks oma laste kujundamisel olulist rolli. Isiksust me muuta ei saa, aga lapse kaasasündinud isiksusomaduste väljakujunemist ja ellurakendamist mõjutavad positiivselt hea ja toetav kasvukeskkond ning negatiivselt väga halvad kasvutingimused või traumad.
