Kuidas kasvatada õnnelikke lapsi? 7 nõuannet

Kuidas kasvatada õnnelikke lapsi? 7 nõuannet

31. Jan 17:42 Emmede Klubi Emmede Klubi

Iga vanem tahab, et tema lapsed oleksid õnnelikud ja neist kasvaksid ka õnnelikud täiskasvanud. Tundub päris vastutusrikas ülesanne, kas pole? Kui järgid neid põhimõtteid, siis on edu tõenäosus päris suur.

Keelamise asemel õpeta, kuidas on õige. Mida rohkem ütleb vanem "ei", seda vähem laps "eidele" reageerib. Keelamise asemel suuna last, kuidas teha. Mitte "ära jookse" vaid "palun kõnni aeglasemalt", mitte "ei tohi kommi võtta" vaid "praegu on meil vahepalaks banaan", mitte 

Märka ja kiida last. Väga tihti märkame me seda, kui laps on jätnud lubaduse täitmata, asjad koristamata, riided mustapesukasti panemata jms. Märkame ja kommenteerime. Püüa rohkem märgata ja kommenteerida neid asju, mis lapsel tulid meelde, tulid välja, läksid korda. Nii kasvab tema enesehinnang ja motivatsioon õigesti talitada. 

Ära püüa oma last muuta, vaid toeta teda sellena kes ta on. On väga inimlik, et vanemad soovivad oma lastele sellist elu, millist nemad ise õnnelikuks eluks peavad. Püüa aga aktsepteerida, et laps on eraldiseisev inimene, sündinud oma karakteriga, mitte plastiliin vanematele voolimiseks.  Toeta last sellena, kes ta on – tema enda iseloomu, soove, unistusi. 

Armasta, armasta, armasta! Lastele on oluline, et vanemad väljendaksid oma armastust nii tegudes kui ka sõnades. Ei piisa üksi tegudest sõnadeta ega ammugi sõnadest tegudeta.

Toeta eneseusku ja -kindlust. Nagu öeldud, siis me ei saa teist inimest muuta ning püüded teise inimese karakterit muuta lõhuvad lihtsalt tema enesekindlust. Enesekindlus on aga elus kõige muu valem – vaimse tervise, õnne, edu. 

Ära võrdle. See on ilmselge, aga nagu sina ei taha, et sinu iseloomu, oskuseid, arengut, meeldimisi jms võrreldaks pidevalt naabrinaise omadega, ära võrdle ka oma last teiste lastega. 

Suhtle, suhtle, suhtle! Vahel on lapsed kidakeelsed, eriti teatud arenguetappidel, kuid vanema ülesanne on oma lapsega suhelda isegi siis, kui esialgu tundub, et laps ei tule vestlusega hästi kaasa. Tihti ütleb laps, et lasteaias või koolis läks "hästi", ja kui selle vestlusega omavaheline koostegutsemine lõpeb, siis enamat ei selgugi. Kui aga hakata lapsega koos mängima, süüa tegema, jalutama vms, siis vaikselt-vaikselt laps avaneb ja räägib, mis tema päeva jooksul tegelikult toimus. Vanema ülesanne on pakkuda lapsele nii palju usaldusväärse koosolemise võimalusi, et suhtlus saaks toimuda.