„Kui mu esimene laps väike oli, vaatasin ma kergelt põlastava muigega seda, kuidas mu sõbranna lapsed olid nii suured ja ikka veel voodisse pissisid. Ma arvasin, et ju on sõbranna laisk ja hooletu. Aga kõik tuleb tagasi," rääkis mu ämm mulle kunagi ammu. Ja rääkis ka sellest, milline šokk teda tabas, kui ta teise lapse, ehk minu mehega, samuti läks. „Siis sain ma aru, et kunagi ei tasu teisi hukka mõista, võid ise tagasi saada," meenutas ta.
Kui ämm seda lugu mulle rääkis, oli Kata tilluke ja pidigi veel mähkmesse tegema. Ma mäletan, et me arutasime tol korral üleüldiselt seda, et lapsed ja vanemate lähenemised on erinevad. Ja, et väga lihtne on hukka mõista.
Ühtki ema pole seepärast hukka mõistnud, et tema laps voodisse pissib. Õigemini, ma senini isegi ei tunne ühtki, kelle sellises eas lapsel enureesiga probleeme oleks. Küll pean ma tunnistama, et olen mingites kohtades visanud küll kõõrdpilke, sest MINU VIIS oli teistmoodi.
Kõige enam kipuvad arvamust omava värsked ema ja need, kel pole lapsi. Siis on veel ideaalid ja ettekujutused täiuslikult kasvatusest. Mida kauem oled vanem, seda enam need ideaalid põrmu langevad ja ilmselt on ka hea.
Eks ma isegi tajun vahel, et Kata probleemiga seoses oleme me kõõrdpilke saanud ja ma tunnen end tema probleemis tihti süüdi. Kas asi on tõesti selles, et ma olen liiga laisk ja liiga hooletu? Ma olen näinud tuttavate silmis seda imestavat pilku kui tuleb jutuks, et mu suur ja arukas tütar magab ikka veel mähkmetes.
Vahel ma mõtlen, et neil, kes kõõrdpilke saadavad, on ehk isegi õigus. Ehk ma polegi objektiivselt vaadates piisavalt tegutsenud, piisavalt uurinud ja piisavalt teinud. Ja teine kord suudan ma oma emotsioonid alla suruda – nad ei tea meie situatsiooni, seega ei saa nad ka adekvaatset hinnangut anda.
Mingi momendini ma häbenesin sellest rääkida, sest tundsin end läbikukkunud vanemana. Aja möödudes ma olen loobunud selle salgamisest. See on probleem, millega seisavad silmitsi palju lapsed väga erinevatel põhjustel. Ja muude võimalike probleemidega võrreldes on see siiski imepisike mure. Nagu ma kunagi kirjutasin – sellega harjub ära. Aga see pole teema, mida peaks häbenema, sest ka lapsel on raskem taluda seda, mille suhtes ta tajub, et see on häbiväärne.
Kärt