Emmede Klubi uus reklaamitoimetaja Kristi (30) jagab meiega ka oma teise tütre, Mathilda siia ilma saabumise lugu. Mathilda saabus just nii, nagu kujutatakse sünnitust ette ühes heas Ameerika filmis! Kristi kirjutab:
Käisin hommikul ämmaka visiidil ja ta küsis minult, kas mul on küsimusi. Viskasin õhku selle, et ega ta juhuslikult ei oska öelda, millal beebi sünnib? Nali naljakas, kahjuks ei osanud öelda. Keegi ei osanud aimatagi millal. Nädalaid oli mul 38+6 tol hetkel ja teadsin, et kuni kolm nädalat võib veel minna.
Koju tulles tegin oma tavapäraseid asju, sest täiesti tavapärane päev oli. Käisin jalutamas, toimetasin kodus. Läksin kusagil natukene peale kella 22 voodisse, et magama jääda. Keerutasin ühte pidi ja teist pidi nagu ikka. Ja hakkas tulema see tunne, et nüüd ja kohe... ma jään magama. Vaikselt suikusin. Kui järsku kuulsin plõksu. Tundsin, nagu keegi oleks kõhu vastu läinud. Kuna pesamuna mu kõrval magas, mõtlesin, et kas oli tema, kes mu kõhtu puudutas.
Mingi imelik segadus tekkis pähe. Et mis asi see ikkagi siis oli. Katsusin käega veel tagumiku alt, et kas kõik on ikka kuiv. Oli. Aga tunne oli piisavalt imelik, et voodist välja ronida. Ütlesin veel oma mehele Kevinile, et mingi imelik plõks käis justkui kõhus ja ma lähen igaksjuhuks tualetti. Püsti tõustes oli olukord ikka veel täitsa tavaline. Jõudsin vannituppa. Ikka veel ei jõudnud kohale, et MIS plõks see oli. Kas see oli see plõks, mida mul kunagi varem käinud ei olnud? Sest mul polnud kunagi veed ära tulnud ise. Kui ma WC-potilt püsti tõusin ja sahmakas litaki vastu maad pani (just nagu fimis!), siis sain aru, et jah. See oli see plõks! Oh sa püha müristus!
“Kallis, mul tulid veed ära!”
Ma olin eelnevalt veel rääkinud, et kolmas ja viimane sünnitus, nüüd võiks veed ise tulla, tahaks teada, mis tunne see on. Sain teada. Ja mingist nirisemisest nagu päriselus peaks olema, polnud juttu. Vaid tuli nagu ämbrist... just nagu filmis. Ausalt öeldes läks ülejäänud sünnitus ka nagu klassikalise filmistsenaariumi järgi.
Kuna mul seda vete kogemust polnud ja need olid natukene roosad, helistasin valvetuppa. Vastu võttis mu kunagine kooliõde ja mul oli hea meel tema häält kuulda. Teadsin, et kui asjaks läheb, võtab sünnitusmajas meid kena inimene vastu. Peale selle, et veed tulid, mul muud polnud. Kell oli kuskil 23.15 kui helistasin. Ämmakas ütles, et kui hommikuks pole tuhud hakanud, siis tuleksin ikkagi kella 10ks kohale. Ja käskis magama minna, puhkama. Ma siis mõtlesin, et tuleb sõna kuulata, aga katsu sa magada, kui tead, et varsti kohtud oma uue beebiga. Ärevus oli laes!
Helistasin hoopis oma emmele, et võta oma seitse asja ja tule palun meile. Kuskil südaöö paiku ta jõudiski ja mul olid selleks ajaks juba mingil määral tuhud hakanud. Valuskaalal 2/10 ehk, aga vahed olid kohe 2-3 minutit ja regulaarsed. Läksin dušši alla ja kamandasin Kevini veel viimaseid asju kokku pakkima. Kella üheks olin ma juba närviline, asi oli intensiivsem. No nii 4/10. Aga seekord ma ei tahtnud viimase piirini kodus oodata ja lasin Kevinil kiirabi kutsuda. Nagu eelmised kaks korda, läksime ka seekord tulede ja viledega sünnitama.
“Palun helista kiirabisse, ma ei taha enam kodus olla.”
Sünnitusmajja jõudsime kuskil kell 1.40. Kohesel läbivaatusel selgus, et kõik on hästi. Avatust oli 5 cm ja beebi vaikselt tulemas. Sünnitustuppa jõudes sain kohe KTG kõhu ümber ja külili voodisse – asend, mis mulle üldse ei sobi. Aga nii ma seal need valud üle hingasin. Ma arvan, et kell oli siis kuskil 2 öösel. Ja juba võttis uhhuutama ka. Kevinil ma enam enda seljataga seista ei lubanud. Ma ei tahtnud, et ta vaatab mind. No mida sünnituse kiikse! Valu oli kuskil 6/10. Karuhäält ma veel tegema ei hakanud. Ega jõudnudki seekord selleni.
Ühel hetkel tundsin, kuidas miski, ehk siis keegi, laskus ja surus väga tugvalt jalgevahele. Sain aru, et beebi tahab väga tulla. Nüüd! Kevin kutsus ämmaka, kes siis rõõmsal häälel teatas, et ma hakkan nüüd sünnitama. Ma muidugi ähvardasin, et ma ei jaksa ja ma hakkan minestama. Teisalt üritasin natukenegi ise oma pead selgena hoida ja kaasa aidata. Koguaeg tahtsin pressida, aga koguaeg ei tohi ju. Siis sain natukene pragada ka. Aga jällegi suurest kurnatusest, et see hullus läbi saaks, võtsin kogu jõu kokku ja mõne pressiga saime oma väikse inimese kätte. Kell oli 2.40 ja käes oli juba 6. november. Sünnitus kestis algusest lõpuni kokku 4 tundi. Ja käsi südamel olen nii tänulik, sest väga hullult valusaks seekord asi ei läinudki.
Oi, milline kergendus see oli! Ja ta oli lõpuks meiega. Siin, minu rinna peal. Nii väikene, nii armas, nii tume. Minu Mathilda.
“Tere kallis, ma armastan sind!”
Sünnituse võttis vastu Merit Tammela, Pelgu vastutav ämmaemand, nii kift naine. Täpselt parasjagu kuri, samas lõbus. Viskas meiega nalja ja lobises nagu vana tuttav. Nii me siis tsillisime seal. Seekord tehti mulle verejooksu ennetav süst, mõned kuni mitu ilupistet ja jäeti kolmeks tunniks jälgimisele. Mul oli täielik õpiku sünnitus. Töö oli kiire ja korralik. Ma olen nii tänulik endale, oma kehale, Kevinile ja ämmakale, et mul oli nii ilus sünnitus.
“Minu oma. Meie oma. Vaata, mis me ise tegime, Kevin!”
Kristi esimese sünnituse, poja Hugo siia ilma saamise lugu loe SIIT. Kristi teise sünnituse, tütre Saara saabumise lugu loe SIIT.
Aitäh Sulle, Kristi, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt toimetus@emmedeklubi.ee – teeme seda koos.
