Näputoit on populaarne, kuid mis toidud selleks ei sobi ja millised on ohutusreeglid? Oma hirmutavat kogemust jagab eripedagoog Helen, kelle pisipoja Tristani jaoks lõppes üks tavaline päev porgandikangi nosides operatsioonilaual – et oleks võinud minna ka hullemini. Ema Helen kirjutab:
Teadlikkuse tõstmiseks üks kogemuslugu, mis lõppes õnneks hästi.. Ja on nüüd hakanud vaikselt unustustehõlma kaduma, sest sellest on juba veidi üle aasta möödas. Tristan on tänaseks 3-aastane.
Mäletan, et Tristan hakkas kamapalle sööma juba üsna varakult (kindlasti enne aastaseks saamist). Aastaseks saades vitsutas ta juba hea meelega toorest porgandit, kurki, tomateid, viinamarju... Sest siis ma veel ei kartnud.
Oma noorima lapse, Hannaga olen seevastu olnud oluliselt ettevaatlikum. Ta on tänaseks 1a 7k ja kangina söömiseks ma talle porgandit andnud ei ole – kui, siis ainult kas keedetult või riivitult. Miks? Sest mul tulevad endiselt külmajudinaid, mis kõik oleks võinud juhtuda.
Mis siis juhtus...
Riivisin supi jaoks porgandit ja jupike jäi alles. Andsin selle Tristanile, sest... no olin varemgi andnud. Ühel hetkel ta komistas ja kukkus, endal pisikeseks näritud porganditükid suus. Ja-jah, lapsed peavad sööma laua taga, istudes... Loomulikult. Aga... Palun visaku esimesena kivi see, kes selle vastu kunagi eksinud ei ole! Tristan hakkas nutma.
Oi, kui kiirelt ma kohale jooksin, ta kiirelt pea allapoole kaldu keerasin ja porganditükid oma sõrmega ta suust kätte püüdsin saada. Tundus, et õnnestus. Mingit lämbumise momenti ei paistnud tekkivat ja tundus, et läks hästi. Kuniks...
Umbes poole tunni pärast talle väga lähedal olles kuulsin mingit vaikset, aga siiski võõrast kahinat. Mees arvas, et äkki mingi haigusejärgne häälekahin? Jah, võimalik, aga kuidas nii järsku? Umbes tunnike või veidi enam olin äärmiselt tähelepanelik, end järjepanu rahustada püüdes, et okei... mingis tegevuses nagu ei olekski midagi kuulda. Ja siis järgmisel hetkel jälle oli.
No ei andnud mu sisetunne rahu ja süda valutas. Niisiis... 1220 ja Perearsti Nõuandeliin. Rääkisin loo ära ja pikka juttu ei tehtud. Ühendati häirekeskusega ja saadeti kiirabi meile koju. Mäletan, et olime veel kohati kahtlevad, et äkki kutsume siin ilma põhjuseta tähtsad inimesed kohale, kui tegelikult võib mõnel teisel samal ajal midagi hullemat olla. Mäletan, et esimene asi, mida kiirabitöötajatele nende sisse astudes ütlesime, oli: "Me ei tea, kas on tegelikult nii tõsine see lugu. Loodetavasti ei tulnud te nüüd niimoodi ilmaasjata kohale...".
Mõõdeti temperatuuri, hapnikutaset, kuulati kopse... Peale mida öeldi, et paneme nüüd lapse riidesse ja nad viivad meid haiglasse. Kopsus peab rahuolekus olema teatav kahin, mis on normaalne. Ühes oli, teises mitte. Mina isiklikult olin ausaltöeldes väga jahmunud. Jah, sisetunne ütles, et midagi on valesti, aga et asi nii tõsine on...
Haiglas tehti üsna kiirelt röntgen (selgus, et võõrkeha asub paremas kopsus) ja pandi meid ootele (juhtmed pidevalt Tristani suure varba küljes tema hapnikutaset jälgimas). Kuna viimasest söömisest ei olnud veel liiga palju aega möödas, siis sooviti protseduuri nii kaua edasi lükata kui võimalik, et vältida narkoosiga seotud võimalikke komplikatsioone.
Ühel hetkel märkasin, et tema hingamine on raskemaks muutunud kui enne. Nägu oli kahvatum ja soov aina pikali olla oluliselt suurem (kuigi hetk tagasi värvis, mängis, tahtis ringi liikuda). Ehk et need paar tundi seal ootepalatis olid väga muutlikud.
Õhtul viidi lapsuke siis operatsioonisaali, kus võõrkeha eemaldati. Kui mind Tristani ärkamiseks kohale kutsuti ja ta mul sülle lubati võtta, siis... oeh. Mulle ulatati väike topsik selle kurikuulsa porganditükiga ja tehti protseduurist kiire kokkuvõte: otsiti seda võõrkeha siit ja sealt, ei leitud. Ühesõnaga, see porganditükike oli ootamise ajal jõudnud jõudsalt liikuda ja parema kopsu asemel leiti see lõpuks vasakust kopsust. Anti mõista, et kui me haiglasse tulnud ei oleks ja nii kiirelt asjale jälile ei oleks saanud, oleks see tükike võinud sattuda kuhugi, kuhu ta üldse sattuda ei oleks tohtinud. Mõtlen hirmuga, et aga kui ma ei oleks seda kahinat märganud? Kui ei oleks haiglasse läinud? Aga kui oleks selle tükikesega lapse magama saatnud... Kas mu laps oleks ikka hommikul ärganud?
Muide, kui meie juba operatsioonijärgses palatis taastusime (jah, ütlen meie, sest ilmselgelt vajasime me kõik sellest taastumist), siis jagas meid kontrollima tulnud õde infot, et just hetk tagasi tuli vastuvõttu enam-vähem sama vana ja enam-vähem sama probleemiga laps – porgand kopsus!
Täna pean ma väga oluliseks, et...
- Toiduga ei liiguta ringi!
- Alla 3-aastasele lapsele ei anna kõvasid või ümara kujuga toiduaineid (porgand, pähklid, õun, viinamarjad, popkorn).
- Kui mingi sisetunne ütleb, et midagi on valesti, siis mine ja kontrolli! Isegi, kui tunned hirmu, et keegi võib viltu vaadata.
Tutvusringkonnas oleme oma lugu ikka jaganud, just seetõttu, et teisi hoiatada. Ei ole vaja õppida enda vigadest, kui saab neid tänu teiste kogemustele ennetada. Kuid laiemale ringile jaganud ei ole. Eks natuke on piinlik ka... Oleksin ju pidanud hoolsam olema.
Natuke peale meie lugu kuulsime kahte (veel) õõvastavamat lugu. Mitte ühte, vaid kahenädalase vahega kahte samasugust lugu! Kaheaastane laps sõi viinamarja ja... see läks kurku. Viinamari sulges hingamisteed täielikult. Ümmargust ja libeda koorega marja on praktiliselt võimatu hingamisteedest eemaldada, kui see on seal juba kanda kinnitanud. Need lapsed lämbusid. Üks nendest lastest omaenda teisel sünnipäeval.
See see tunne, mis mind valdab, kui ma sellele mõtlen ja meie juhtumi peale tagasi mõtlen... Selle peale, et me ei lõiganud varem mitte kunagi ühtegi viinamarja või kirsstomatit väiksemaks. Külmavärinad tulevad peale.
Täna? Mitte üks minu väikestest lastest ei söö viinamarja või väikest tomatit tervelt. Porgandist rääkimata. Ausalt öeldes on mul isegi oma vanema lapse puhul, kes on 11-aastane, vahepeal tunne, et tahaks lõigata. Jah, ma saan aru, et see on juba äärmus ja püüan ratsionaalseks jääda. Aga et sellise "pisiasja" pärast midagi lapsega juhtuma peaks... Ma ei kujuta ja ei tahagi ette kujutada seda valu.
Ehk – olgem lihtsalt teadlikud. On asju, mille peale lihtsalt ei tule, kui ei tea.
Suur aitäh Helenile õpetliku loo jagamise eest! Ka Emmede Klubi meenutab omalt poolt, et näputoiduks sobivad ainult pehmed köögiviljad ning ümaraid toite nagu kirsstomatit ja viinamarju tuleb väikelastele pakkuda ainult tükkideks lõigatuna, kuid mitte kunagi tervena.
