Sünnilugu: Kuidas Pelle siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Pelle siia ilma sai

04. Feb 13:05 Emmede Klubi Emmede Klubi

Seekord jagab meiega oma poja sündimise lugu kahe lapse ema Janne (32), kelle poeg Pelle on igapäevane meenutus sellest, kui keeruline võib elu siia ilma loomine olla ning kui võimas on naise keha, et seda suudab. 

Minu esiklaps, Pelle, sündis siia ilma veidi üle kahe aasta tagasi. Laps, kelle valmistamine polnud teps mitte nii lihtne, nagu räägitakse. Veetsime terve aasta mehega sõprade beebipilte kadestades ja muretsedes, kas meil on ikka kõik korras.

Teate ju, kuidas räägitakse, et kui sa lõpetad proovimise, siis see juhtub? Meie ei lõpetanud veel proovimist, aga olime just alustanud sellest rääkimist, kui ühel hommikul tundsin end veidi teistmoodi. Sel päeval need kaks triipu mulle vastu vaatasidki! Selle õnnetunde meenutamine toob mulle siiani pisarad silma.

Rasedus kulges, ma ütleks, üsna kergelt. Mul ei olnud näiteks kordagi iiveldusi. Küll aga valutas emakas terve esimese trimesteri ja ma pidevalt kartsin, et rasedus katkeb ära. Aga see on vist loomulik.

Kui see aeg viimaks kätte jõudis, olime me igatahes nii valmis. Mina olin nii valmis. Loengutes käidud, raamatud loetud, mis saab valesti minna?

Nagu teises dimensioonis

Ma mäletan, et viimased kuu aega rasedusest ma ainult magasin. Ühel heal päeval kostitas mind kõhus aga sarnane valu, mida olin kogenud esimesel trimestril. Teadsin, et menstruatsioonilaadsed valud on normaalsed. Magamine oli siiski häiritud. Umbes kolmandal seesuguse valutamise päeval hakkas ka määrima. Ka selle kohta olin lugenud ning olin teadsin, et see annab märku – varsti on aeg käes. 

Oli tavaline õhtu. Läksin magama, kuid juba tunnikene hiljem oli ebamugavustunne kõhus nii suur, et magada ei suutnud. Ja siis see tuli... meeletu valusähvatus läbis terve kõhu. Vetsus avastasin pükstest ka limakorgi. Oli aeg. 

Kuna tegemist oli esimese sünnitusega, siis teadsin, et võib kaua minna. Hakkasin tuhusid monitoorima. Kuid tunnikene hiljem olid mul väga tugevad valud, mis kestsid minut aega ning tulid iga viie minuti tagant. Juba?! Äratasin abikaasa ning hakkasin end minekuks sätttima.

Kell oli umbes kuus varahommikul, kui me haiglasse jõudsime. Minu õnnetuseks oli vastuvõtt ebameeldiv... Ma ei tea, kas asi oli varajases kellaajas või minu seisukorras, aga meedik, kes mind läbi vaatas, ei olnud viisakas vaid pigem tõrges. Minu teiseks õnnetuseks oli avatust ainult 3 cm, aga tuhud juba nii hullud, et sattusin paanikasse. Ees ootas väga pikk päev.

Sünnitustoas veedetud tunnid möödusid nagu teises dimensioonis. Valud olid meeletud ning ma meeleheitlikult otsisin leevendust. Dušš, pukk, pink, pall, naerugaas, tantsimine, kükitamine, hingamine...

Kell 15 kontrolliti avatust. 5 cm. Ma ei suutnud enam, ma olin kurnatud, ma olin paanikas! Sel hetkel tegin otsuse, mida ma tegelikult teha ei soovinud – ma palusin epiduraali. Seda teostama tulnud anestesioloon on ilmselt mu lemmikinimene tervest esimese sünnituse perioodist. See tunne, kui meeletu valu läinud oli, oli maagiline. Ausalt! Ma suutsin rääkida, ma suutsin kõndida, ma suutsin keskenduda oma pojale! Umbes kella 19-20 vahel kontrolliti uuesti avatust ja saabuski kauaoodatud uudis: täisavatus.

Me olime teda ju nii väga oodanud, kuidas nüüd nii?

Selleks hetkeks olin ma tegelikult meeletult väsinud, näljane, janune. Mind hoiatati, et laps on suur, kästi sellili olla. Lapse pea külge pandi kruviga andur, et teda monitoorida. Ma mäletan, et mu mees tuli mu pea juurde ja sosistas mulle, et me teeme selle ära. Ma pressisin kogu jõust, aga ei midagi. Epiduraal oli mu teinud jõuetuks ning ma ei tundnud sealt alt mitte midagi. Oh õudust! 

Ühel hetkel keset pressimist nägin ma väga murelikku ämmaemadat, kes kutsus abi. Samal hetkel kuulsin ka ise masinast, kuidas lapse südamelöögid ei olnud enam nii kiired nagu enne. Ta oli sünnituskanalis kinni ja mina ei suutnud teda sealt välja pressida. Oli aeg proovida vaakumit. Hirm minu sees oli meeletu. Me olime teda ju nii väga oodanud, kuidas järsku kõik nii halvasti sai minna?

Ei aidanud vaakum, ei aidanud ka teistsugune vaakum. Seitse inimest askeldasid ruumis, et aidata beebil välja saada. Lõpuks toodi tangid ja oli minu kord anda endast kõik. Oma viimased jõuvarud mängu pannes sain ma selle beebi sünnitatud! 54 cm ja 3900 g meie imelist poega. 20 tundi ja ta oli lõpuks kohal. Ta oli imeline, see tunne oli imeline, ma olen ema! 

Oma poega ma kahjuks väga palju hoida ei saanud, sest minu keha oli nii läbi, et lõpetasin intensiivis. Minestasin tol õhtul korduvalt ning veetsin öö aparaatide küljes. Õnneks saime juba järgmisel hommikul beebiga eraldi tuppa, kus algas meie tee lapsevanematena. Pelle on endiselt imeline ning igapäevane meenutus, kui võimas üks naine olla suudab!

 

Aitäh Sulle, Janne, et jagasid meiega oma lugu! 

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja su lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid aadressile toimetus@emmedeklubi.ee.