Sünnilugu: Kuidas Saara siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Saara siia ilma sai

14. Apr 14:32 Emmede Klubi Emmede Klubi

Emmede Klubi uus reklaamitoimetaja Kristi (30) jagab meiega oma tütre Saara siia ilma saabumise lugu. Saara sünnitus algas aeglaselt, aga võttis siis väga kiire pöörde. Kristi kirjutab:

Saara liitus meiega kaks päeva enne eeldatavat tähtaega. Natukene aeglaselt ja natuke kiiresti. Hommikupoole ööd, kui pissihäda vetsu kamandas, tundsin, et kõht annab tunda. Kell seitse oli tunne selline, et nüüd läheb ehk asjaks ja pillisin oma esimesed krokodillipisarad ära. Valude vahed olid enam-vähem nelja minuti kanti ja valu skaalal ühest kümneni kuskil kaks-kolm. Ärevus oli suur, elukaaslane ärkas ja kamandasime päästearmee kohe meie kaheaastast poega valvama.

Kella 10 aeg otsustasin, et võtan ühe kuuma dušši, mis lõppes sellega, et valud kadusid. Päeva jooksul tulid valud tagasi, aga väga ebaregulaarselt. Nojah, ilmselt libakad, mõtlesin. Samas ei andnud süda rahu ja otsustasin enne uneaega siiski sünnitusmaja vastuvõtus kontrollis käia.

Umbes kella seitsme ajal õhtul läksime vastuvõtutuppa. Kohale jõudes selgus tõsiasi, et avatust on vaid sentimeetri jagu ja mingiks asjaks siin niipea ei lähe. KTG all tuli veel kaks tuhu, mis olid valusamad kui enne, aga arvasin, et asi on lihtsalt minu asendis asendis. Paberil polnud ühte tuhu isegi näha mitte.

Nii me siis poole kaheksa paiku tagasi autosse jalutasimegi. Olin astunud mõned sammud vastuvõtu uksest välja, kui tuli jälle valu. No mis pull on? Juba uus valu ja nii kibe ka teine! Tuju tegi jumala kurjaks, et libakad ja siis veel nii valusad. Viis minutit hiljem autos jälle valu. Ja nii jäigi.

Koju jõudes sain kiiresti aru, et paremaks ei lähe siin midagi. Ainuke võimalus need libakad minema saata on jälle soe dušš appi võtta. Nii ma siis läksin dušši alla. Ma hakkasin uuesti tuhude pikkust mõõtma. Nad tulid kahe-kolme minuti tagant ja olid sellised, et vaikselt hakkasin häält tegema. Hingamine üksi ei aidanud. Kerge paanika oli juba platsis, sest valu tugevus muutus kiiresti kolme asemel nii seitsme palli peale. 

Ronisin voodisse ja läksin kõhuli padjahunniku otsa. Ootasin hetke, et oleks leebem olla ja saaks uuesti autoga haiglasse sõitma hakata. Autosse minemine jäi katki, kuna kell 20.30 tundsin kerget pressi. Ega midagi, kutsusime kiirabi ja alustasime teed haiglasse vilkuritega. Eelmise käiguga poolteist tundi tagasi oli ämmakas vist õigele uksele koputanud, sest beebi sai igatahes aru, et nüüd on aeg avalikkuse ette astuda. Pooleteise tunniga oli tekkinud avatus seitse sentimeetrit ja beebi valmis tulema.

Saime sünnitustuppa, esitasin oma nõudmise kott-toolile ja kukkusin möirgama. Ise tundsin, et tahaks ikka pressida juba. Muidugi jõudsin kohustusliku “ma ei jaksa enam ja palun andke valuvaigistit” etteaste ka ära teha. Keegi mind kuulda ei võtnud ja minu ainuke mõte oli: "Nüüd pressid lihtsalt elu eest ja kiiresti selle beebi enda seest välja ja asi ants!”

Ja nii me siis tegime ühe hea koostöö. Sünnitustuppa jõudmisest beebiga kohtumiseni läks maksimaalselt 40 minutit. Ma pole end elus nii võimsana tundnud, kui pärast seda sünnitust. Sain seekord ise hakkama, ilma epiduraalita ja kiiresti. Sain oma väikse printsessi terve ja ilusana kõhule. Võimas!

Kristi esimese sünnituse, Saarast kaks aastat vanema Hugo siia ilma saamise lugu loe SIIT!

 

Aitäh Sulle, Kristi, et jagasid meiega oma lugu!

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt toimetus@emmedeklubi.ee – teeme seda koos.