Minu vabandused kõigi koduste emade ees!

Ma tunnen, et ma pean kõigi naiste ees vabandama - seda eriti koduste emade ees. Paljud mehed arvavad, et nemad on leiva majja toojad ja üldsusele on jäänud mulje, et kodused emad istuvad päev läbi niisama ja ei tee mitte midagi. Ma olen ka selles veidi süüdi. Kunagi läksin ma kergelsti närvi, kui peale tööd koju tulles ei olnud veel kõik asjad valmis. Ma olen ka süüdi mõtetes selle üle, kui tore tal kodus niisama päev otsa televiisorit vaadata võib olla. 

Kui valesti ma siis arvasin? Täiesti.

Läheme kaks aastat ajas edasi. Minu naine on praegu see, kes meist kontoris tööl käib ja seekord olen mina see, kes koju jäi. Esialgu arvasin ma, et see on imelihtne ja kui ma leiutan hea süsteemi, saan ma kodused toimetused nii muuseas tehtud. Tegelikult, esimese asjana korraldasin ma peale koju jäämist kõik köögikapid ja külmkapi ümber, kirjutab üks isa Huffington Post lehel. Mul olid külmkapis kõik asjad reas, sildid ees, toidugruppide kaupa kõrvuti jne. Ma olin enda üle äärmiselt uhke. Tahate teada, milline mu külmkapp täna välja näeb? Seal valitseb täielik segadus!

Okei, see ei olegi nii lihtne. Ma alustasin nii hästi ja ma arvasin, et suudan maja koristada, pesu pesta, õhtusööki teha ja kõige sellega valmis saada ajaks, kui mu naine koju jõuab. Jah, ma suutsin seda umbes nädal aega ja nüüd tagasi vaadates ei ole ma kindel, kuidas ma nii kauagi vastu pidasin. Asi seisneb selles, et ma ei arvestanud plaani sisse lapsi ja mida nad korraldada võivad. Ma kohe kirjutan teile täpsemalt, millest ma räägin: 

6:00 : Ärkan üles; viin naisele kohvi; ajan poja pessu; pakin ta koti kokku; kontrollin, et ta kodutööd on tehtud ja hambad pestud. 

6:45 : Viin lapse bussi peale/lasteaeda. 

7:01 : Jalutan uksest sisse ja kuulen, kuidas mu 3-aastane nutab, tahab pannkooke ja mahla. Talle meeldib hommikul televiisorit vaadata ja hommikusööki voodis süüa.

7:02 : Ta saab oma hommikusöögi ja kiidab selle heaks ( aga mitte alati).

7:15 : Ma tahaksin ka ise pessu minna, aga ma ei saa.

7:30 : Naine läheb tööle.

7:30 - 9:00 : Vabakava. Vahel ma lähen tütardega koos tagasi voodisse pikutama. Kui nad siiski juba varem ärkavad ( ja ausalt öeldes ma kardan seda, kui nad varakult torisedes ärkavad ja draamat teevad, kui nad väsinud ja tujukad on). Ma töötan tavaliselt keskööni ja vajan vahel ka ise veel veidi und. Sageli ei saa ka 15 minutit rahulikult olla - samal ajal on vaja mu otsas trampida, ennast üle minu rullida, minu peal hüpata ja palju muud põnevat ette võtta.

9:00 : Mu kolmeaastane esitab tellimuse ( mul on tunne ,et nad arvavad, et ma olen nende lemmikrestorani "Issi kohvik" teenija), et ta tahab kalapulki ja mahla. Kui ma talle ütlen, et selleks on veel liiga vara, viskub ta põrandale ja järgnevad 5 minutit mööduvad jonni saatel. Ja noh, see ei lõpe enne, kui ma talle need kalapulgad ja mahla annan. Ja ta ei jätagi mulle jootraha!

9:05 : Ma üritan oma sülearvutiga vaikselt diivanile istuda, et omaette tööd teha. 

9:06 : Minu 1,5-aastane sööb kalapulki ja joob mahla ja ... istub samal ajal minu otsas.

9:15 : Ma kammin endalt toidupuru peast ära ja pühin diivani ka puhtaks. Vahel ta sööb müslibatoone ja noh, selle koristamine on juba hoopis teine asi. 

9:17 : Mähkmevahetus.

9:20 : Istun tagasi diivanile.

9:21 : Mul palutakse "Käsna Kalle" multikas peale panna.

10: 30 : Mu 1,5-aastane magab samal ajal kui suurem laps televiisorit vaatab, oma mänguasjadega mängib ja minult midagi iga 20 sekundi tagant palub. 

10:35 : Lõpuks ometi saan pessu - koos aeg-ajalt piiluvate ja midagi soovivate lastega.

10:45 : Mähkmevahetus ( haisvam variant).

11:00 - 12:00 : Lõpuks ometi saan korra maha istuda ja tööd teha. 

* MÄRKUS: Käes on keskpäev ja ma ei ole veel kodus midagi teha jõudnud. 

12:00 - 12:30 : Lapsed söövad lõunat - üllatus, jälle kana! Samal ajal üritan ma kööki koristada ja neile 7-käigulist lõunat valmistada. Ma võiks ilmselt külmkapile panna sildi "Issi kohvik - avatud 24/7."

12:30 - 14: 00 : Lõpuks ometi saan ma koristada ja pesu pesta. Kui mul veel eriti hästi läheb, suudan ma mõne nendest 19 000+ mänguasjast üles koristada, mille lapsed on elutoa põrandale jätnud. Ja mul läheb kohe eriti hästi, kui ma suudan läbi toa minna, ilma, et ma mõnele nendest teravatest mänguasjadest peale ei astu ( mänguasjade tootjad ilmselt arvavad, et lastele on neid ohutu müüa). See on nagu terroriste täis majas läbi miinivälja kõndimine.

14:00 - 14:30 : Ma saan lapsed riidesse ( jah, nad on endiselt ööriietes) ja me jalutame suurele vennale bussipeatusesse vastu.

14:30 - 15:00 : Tüdrukud mängivad venda oodates bussipeatuses.

15:00 - 16:00 : Tüdrukud lähevad uneajaks pikali, poeg oma tuppa. Köök näeb välja nagu oleks sealt tornaado üle käinud - poiss käis kappidest endale suupisteid otsimas. Vahel saan ma selle tunnikese endale töö tegemiseks, aga mitte alati. 

16:00 - 17:00 : Ma olen oma poja ja tütre vahel erinevates probleemides ( kaasa arvatud, kelle territoorium kodus kus on) vahekohtunik.

Poeg: "Isa, ma tahan, et õde mu toast kaoks. Ta puudub mu olulisi asju""

Tütar: "Ei katsu ju"

Poeg: "Puutud küll. Sa katsud mu arvutit ja teed imelikke hääli!"

Mina: "Kas sa teed häälitsusi?"

Tütar: Noogutab.

Mina: "Miks, kas sa üritad venda lihtsalt närvi ajada?"

Tütar. Itsitab. "Jah".

17:00 - 18:00 : Aitan pojal kodutöid teha, koristan, pesen põrandaid ja teen õhtusööki. 

18:00 : Naine jõuab koju ja me sööme õhtusööki. Enamikel päevadel olen ma liiga väsinud, et isegi lähemalt rääkida, kuidas meil läks. Vahel olen ma endast nii välja viidud, et söön rõdul üksinda õhtust. 

MÄRKUS: See oli veel hea päev. Iga päev on erinev. Ma ei hakanud lisama hullemaid päevi koos ühetunniste hüsteeriahoogude, erinevate erakorraliste jamade, asjaajamiste, põrandale aetud šhampooni, koera joogikaussi pandud nõudepesuvahendi, uuesti laiali aetud kokku pandud voodipesu voltimise, pärastlõunaste vannitamiste ja maha rebitud kardinatega.

Ja nendel osapooltel, kes peale tööpäeva läbi ukse koju astuvad, ei ole sellest kõigest aimugi. Ma vabandan siiralt kõigi naiste ees, kellele on midagi kodus vedelemise kohta iial öeldud. See ei ole lihtne töö! Peaks ütlema, et see on üks raskemaid töid, mida ma olen iial tegema pidanud. Jah, sellel on helgeid hetki, aga endiselt on see väljakutsuv ja stressirohke. Enamik neid vanemaid vajab mõnel õhtul ikkagi pudelit veini ning sooja ja väga vaikset vanniskäiku. 

Kõige paremat soovides,

üks kodune isa