Raqueli blogi: meie pere toidulaud

Raqueli blogi: meie pere toidulaud

18. Feb 09:39 Raquel Raquel

Ma ei pea meie pere toidulauda ja toiduvalikuid sugugi mitte eeskujulikeks, aga mul on hea meel näha, et me oleme teinud selles vallas läbi väga suure arengu. 

Mina ei mäleta lapsepõlvest väga kohutavaid toidukogemusi või söömasundimist. Kui ma ei soovinud, siis ei pidanud ma sööma. Mul on lapsepõlvest nii veider seos võileibadega- nimelt ei lubanud kasuisa  meil võileiva peale mitut katet panna - see olla raiskamine. Tavaliselt tohtis olla kas üks viil juustu, ainult sink või paremal päeval juust koos tomatiga. Nüüd saan aru, et tänu sellele sõime sisse tohutult saia, mitte väärtuslikke toitaineid. Tänasel päeval on mu võileiva peal nii palju asju, et see näeb rohkem välja nagu korralik eine. 

Kuna me elasime Tallinnast väljas ning vanemate tööpäevad olid pikad, jõudsid nad tihti linnast koju peale meid ning söögitegemise hetkeks olid nad omadega täiesti läbi. Ma ei saa neid ka üldse süüdistada, sest nende töötunde arvestades ma leiaksin ka ise tänasel päeval võimalikult kiired lahendused toiduvalmistamiseks. Mäletan selgelt, milliseid imelisi toite mu ema valmistas, kui ta puhkusel või kodune oli. Tal oli ja on tõesti annet kokkamise peale - kui ta selleks aja leiab. Toona ei tundnud ma, et meie söögilaud oleks kuidagi üksluine või ebatervislik, aga see selgus jõudis minuni omaette elama kolides ja siis, kui Marek mu ellu tuli. Meie kodus olid tavapärased kõiksugused makaroniroad, kartulid erineval kujul, sealiha, jahukastmed... selline üsna hall toit.

Kui ma elasin seitsmeteistaastasena üksi, valmistas Marek mulle esimest korda Caesari salatit. See oli esimene kord kui ma midagi sellist sõin ja see oli mu jaoks nii imeline, et ma sõin ca kuu aega ainult erinevaid salateid. Nüüd ajab see mind muidugi naerma, sest see oli ju kõige lihtsam toit! Kuna me ei käinud perega ega ka sõbrannadega väga kuskil väljas söömas, siis puudus mul igasugune arusaam, mida teised inimesed söövad. Meie peres ei olnud üldse kombeks selliseid toite valmistada ning mul oli Mareki ee ssuisa piinlik , sest ma sain aru, et mul puuduvad igasugused toitumisalased teadmised. Ma hakkasin kaalulangetuse eesmärgil erinevaid toitumiskavasid kasutama ja sealt tuli juba palju uusi toiduideid. Samuti katsetasin erinevaid internetis leiduvaid retsepte. Ma olin iga päevaga köögis üha enesekindlam!

Marek on pärit kodust, kus valmistatakse väga palju erinevaid toite ning ta sööb kordades rohkem erinevaid asju, kui mina. Me oleme näinud meeletult vaeva, et oma lastele luua harjumust süüa erinevaid asju ning kasvõi proovida esmapilgul võõrana näivat. Ma olen väga karmilt juurutanud välja „aga ta ju ei söö seda“ laused laste kohta ja nende kuuldes. Mina ka ei söönud varem juustu ning vaadake mind nüüd - ma võiks terve kangi juustu üksi nahka pista! Meie lastel on praegu käsil hästi imelik faas, kus erinevad rohelised juurviljad ja maitsetaimed, näiteks rukola, basiilik ja brokkoli, ei sobi neile. Nad lihtsalt eos juba ütlevad, et nad ei taha ja kõik. Muidugi ma ei suru ega sunni neid asju sööma, aga ma ei jäta neid toidust ka välja. Samas söövad nad kahe suupoolega seeni ja sülti, mida mina ei lapsena ega praegugi väga ei armasta.

Õpin vaikselt sööma erinevaid asju, mis varasemalt täiesti välistatud olid - oliivid, šampinjonid, juust, pardiliha, veiseliha, juust. Mõnda neist olen õppinud armastama, mõni võib tükikesteks hakituna mu toidus olla. Lisaks soovin ma ühel päeval õppida armastama mereande! Ma pole tänase päevani suutnud süüa ei krevette ega karpe, rääkimata muust. Samas ehk see on isegi rahakotile kasulik variant, sest eelistan väljas söömas käies taimetoitu. Lihtsalt katsetamise eesmärgil, sest kunagise taimetoitlasena on need road kõik minu jaoks hirmus põnevad ja lisaks on need ka minu jaoks maovähendusoperatsiooni järgselt kergemad seedida.

Meie iganädalane toidukorv tuleb enamasti ühekorraga, kas kauplusest või e-poest tellides. Mulle üldse ei meeldi see igaõhtune poes käimine- esiteks on see väga kulukas ning ka ajamahukas. Me mõtleme alati toidud ette ning sellest lähtudes ostame toiduained. Enamasti koosnevad meie road ohtratest juurviljadest, sest nii öelda "halli toitu" oleme me oma elus nii palju söönud, et oma lastele me seda pakkuda ei taha. Lisaks on juurviljad niivõrd palju maitsvamad ja kasulikumad! Näiteks võin ma teha küll kodus kanapastat teha, kuid enamasti on seal ka palju erinevaid juurvilju, minu chili con carne on 50% juurviljadest koosnev ja iga mitte-nii-värvilise toidu kõrvale üritame teha salatit. Toidukorvis on tavapäraselt 50% puu- ja juurvilju, veidikene piimatooteid, ca 2kg liha ning ka hommikusöögimaterjali pudru või mitmekülgsete ja külluslike võileibade näol. Koju otseselt maiustusi ei osta - asendame need puuviljade ja smuutidega.

Muidugi ei ole me ideaalsed. Me armastame aeg-ajalt süüa rämpstoitu, komme ning juua karastusjooke. Aga kindlasti peab see olema normaalsuse piires! Mu lapsed teavad Hesburgerist mööda sõites, et sealt saab friikartuleid. Mõnipäev me ostamegi neid. Ma üldse ei salga seda! Aga sealjuures söövad nad porgandeid nagu hullud, Rosanna armastab suppe nii-nii väga, et ta muust ei toitukski. Oluline on hoida tasakaalu, selgitada lapsele toidu väärtust ja toitumise põhimõtteid. Mulle nii meeldib, et mu lapsed koguaeg rõhutavad, et kui kõht valutab, siis tuleb putru süüa. Samuti nad saavad Coca-Colat nähes aru, et see on täiskasvanute jook. Nad ise ei ole peaaegu kunagi joonud midagi peale vee ja mahla. Ma olen ise oma nahal karastusjookide liigtarbimise läbi teinud ning tean, et see on kõige vaiksem ja kiirem viis ülekaalulisuse, suhkrusõltuvuse ja hambaprobleemideni. Erinevate rämpstoitudega oleme me proovinud teha nii, et laste ees me neid meeletult ei söö või teeme kodus ise alternatiive. Vähe sellest, et need on kahjulikud, on nad ka rajult kallid!

Piimatoodetega on mul hästi raske suhe. Nimelt ma olen endal avastanud päris suure laktoositalumatuse ning Marteni nahk on piima vältides alati korras. Minul hakkab lihtsalt kõht õhtuti meeletult valutama kui päeval laktoosi olen tarbinud ning Marteni nahk läheb ääretult karedaks. Oleme asendanud palju asju laktoosivabade toodetega ning lasteaias palun neile piima asemel aeg-ajalt vett anda. Oma lapsi 100% piimavabaks teha ma ei ole julgenud, sest ei oma nii palju toitumisalaseid teadmisi, et ma selle vastutuse julgeksin võtta.


Lõuna- ja õhtusöögiideed tulevad meil täitsa lennult- vahel kuskilt restoranist meelde jäänud huvitav roog, Instagramis nähtud retseptid, mõni lapsepõlve retsept sobivamaks kohandatult või hoopis täielik omalooming. Mu üks suuri lemmikud oli pikalt selline roog, milles erinevad juurviljad, riis/tatar/nuudlid, koorene kaste või tomatipasta ja erinevaid maitseaineid. Nii palju valikuid tuli sellisest gemüüsest! Mul puuduvad oma lemmikud toidud, aga üks kindlapeale minek on alati olnud Kätlini India supp mille kohta ta paar aastat tagasi Emmede Klubisse retsepti postitas. Leiad selle SIIT. Ma võiksin end lõhki süüa sellest ning Rosanna samuti. 

Hommikusöökideks on meil tavaliselt puder, müslid, kord nädalas pannkoogid isetehtud moosiga (ma kasutan külmutatud marju, sulatan nad üles ja teen moosiks- nõnda saan ma suhkru kogust vähendada. On küll veidi hapukas, aga nii-nii hea!) ja aeg-ajalt ka võileivad. Enamasti lapsed söövad hommikusööki lasteaias ja mina teen endale seda, mis kapis leidub ning milleks aega on.
Lõppkokkuvõttes soovitan ma kõigil astuda oma mugavustsoonist välja, katsetada ja proovida uusi võõraid toiduaineid, neid esialgu kasvõi imepisikeseks hakkides ja oma toidule lisades, sest nii õpid sa uute maitsetega harjuma. Laste ees ei tohiks kunagi oma maitse-eelistusi kõvahäälselt ja negatiivselt väljendada, sest vanemad on neile suurimaks eeskujuks - ka toidust loobumise osas. 

Me ei tee oma toidulaual ainult tervislikke valikuid, küll aga on meie valikud teadlikud ja põhjendatud. Söök tähendab meie jaoks tasakaalu ja muidugi ka rõõmu.