Idufirmade edulugu jääb sageli inimeste taha

05. Aug 21:42 ajbhatig35 ajbhatig35

Idufirmade edulugu jääb sageli inimeste taha

 

Inimkonnal pole geniaalsetest ideedest kunagi puudus olnud. Igas maailma (või ka Eesti) nurgas võib leida lugematul hulgal uskumatult lennukaid ja pöördelisi ideid, mis pole sugugi vaid ulmelised unenäod või võimatud tulevikunägemused, vaid täiesti teostatavad mõtted enda ja ka teiste heaolu suurendamiseks. Mis siis hoiab meid tagasi elamast õnnelikus tulevikus juba täna, mitte aga iialgi saabuvas homses?

Idee enda autor väidab reeglina, et asi jääb raha taha. Kui oleks vaid see 10 või 50 või 500 tuhat, küll siis teeks ja näitaks, milline üks õige äriidee välja näeb ja kuidas jõukus uksest-aknast sisse tulvab! Sinna see idee siis tavaliselt jääbki.

Mõni astub siiski sammukese edasi ja ostab lotot või võtab eesmärgiks endale online kihlveod peensusteni selgeks teha, et sealt algkapital lihtsa vaevaga kokku ajada. Tõsi, mõni ju tõepoolest võidabki suurema summa, aga see kulub kiiresti oma ning lähedaste elujärje parandamiseks ning kui võitjal isegi juhtus väärt idee olema, siis pannakse see „ootele“, sest hea elu tahab elamist. Ei ole kuulnud, et keegi omale sülle langenud varandusega suuremat sorti ettevõtlust oleks arendanud.

 

Mis hoiab meid tagasi?

 

Kui niimoodi edasi arutleda ja kõiki ettevõtlusinkubaatoreid ning kiirendeid kokku lugeda, siis ei saa kuidagi nõustuda, et hea idee ei saa reaalsuseks ainuüksi rahapuuduse tõttu. Ka rahastustaotluste kirjutamise raskuste taha ei saa keegi pugeda, sest lisaks professionaalsetele ärinõustajatele on ka vabalt kättesaadavate vahenditega kergesti võimalik täiesti korralik, mõistetav ja kontrollitav äriplaan võimalik kokku panna. Vaevalt ka, et meie ettevõtlust pärssiv minevik nüüd rohkem kui 30 vabaduseaastaga ikka veel kadunud pole.

Ehk on ikkagi küsimus julguses ja laiskuses? Just selle võtmes, et julguses laiskus selja taha jätta ja pingutama hakata. Kuidagimoodi enam-vähem mugavalt äraolemiseks ei pea isegi Eestis enam liiga palju ära tegema. Võib tõesti tekkida küsimus, et kui nii paljud alustavad ettevõtted kunagi kuhugi ei jõua, siis on ju vägagi tõenäoline, et ka minu äri jookseb liiva.

Äkki turg ei tahagi minu toodet või teenust? Äkki läheb toorme hankimine arvatust kallimaks? Äkki ei lubatagi enam kolme aasta pärast selliseid asju müüa? Need ja sajad muud sarnased on kõik tegelikult ju täiesti arukad küsimused ja mingit kindlat vastust neile ei saa keegi anda. Ainus võimalus on ette võtta, teha ja alles siis võib saabuda selgus.

Taoline teadmatus aga ei innusta, vaid pidurdab ja sunnib paigale. Selle asemel, et ettevõtlikult hakata otsast oma unistust ellu viima, lükatakse see homsesse, sügisesse või järgmisesse aastasse. Võib küsida, mis on traagilisem? Kas see, et inimene niimoodi lõpuks väsib ja oma heast ideest loobub või see, et mõte ise kaotsi läheb. Sageli kipuvad aga needki asjad käsikäes käima.

Ulja peaga hõikavad paljud, et: „Jänes šampust ei joo!“, aga tuleb välja, et ega see piltlik jänes šampanjast ega sellega kaasnevast joovastusest suurt ei hooligi. Nosib vaikselt rohuliblet ja unistab vahelt suuremast aasast või kaugemast külast. Küla (või siis ettevõtluse puhul riik) aga unistab ettevõtlikest inimestest, keda toetada ja kelle abil majandust edasi viia. Vahel harva saavad osapooled kokku, veel harvem sünnib sellest edulugu. Seetõttu ongi nii oluline meeles pidada, et ükski hea algatus või ettevõtmine ei saa toimida ilma inimesteta, kes sellesse panustavad ka tõeliselt pingutavad.