Peale oma kodu soetamist (ja mõningaid kuid kevad-suve nautimist) tuli hakata tööotsingutega tegelema. Nimelt olin ma lapsehoolduspuhkuse ajal oma eelmisest töökohast lahkunud ning eesseisev tulevik oli veidike nagu teadmatuses kobamine.
Eestis (on mulle jäänud mulje) ei eelistata (väike)lastega vanemaid oma ettevõttesse tööle võtta. Ma ei saa seda ka otseselt pahaks panna, sest osad lapsed on väga tundlikud erinevate lasteaias levivate haiguste suhtes. Kuid mina olen märganud, et selles hirmus elades on emad ka kordades hoolikamad ja püüdlikumad töötajad, sest nad on liigagi teadlikud võimalusest oma töö kaotada. Seega tänu sellele oli minulgi esialgu väike ebakindlus hinges. Olgugi, et ametlikult ei ole tööandjal õigust tööintervjuul küsida, kas ja kui mitu last sul on, siis küsimusest „miks sa vahepeal 1,5 aastat tööturult eemal olid?“ on üpris võimatu kõrvale hiilida.
Tööotsingute käigus sain ma aru ühest asjast: kui ma tunnen, et tööandja otsust võib vestluse käigus mõjutada minu laste olemasolu või et ma end seetõttu kehvemini tundma peaksin, siis ei ole see niiehknaa koht, kus ma töötama peaksin. Hakkasin seda töövestlustel ise välja tooma isegi oma töökogemustest rääkides ning sealjuures ka selgitades, et lastel on olemas teine võrdväärne lapsevanem, kes nendega samuti haiguste ajal kodus saab olla. Vastukaja oli pigem üllatunud, positiivne ning üldsegi mitte see, mida ma eeldanud olin.
Kogu pingele lisandub seoses hirmudega üks väga keeruline tunne- kohutav süütunne. Kes meist ei sooviks olla kolm aastat lastega kodus ning sealjuures pakkuda neile võimalikult arendavat, vaheldusrikast ja põnevat lapsepõlve? Mina olin käinud rasedusele eelnenud aastal mingi aja mustalt tööl (rumal tüdruk!) ning seetõttu sain ma ka lapsehooldupuhkuse ajal miinimumpalka. Tänasel päeval mõtleksin ma raseduse planeerimist pikemalt ette ja koguksin varakult raha eesmärgiga kauem kodus olla. Mitteametlikult tööl käimine on jäänud nooruspõlve, kus ma ei osanud mõelda ka ravikindlustuse vajadusele. Minu otsus tööle tagasi minna ei tulnud kindlasti uisa-päisa, vaid vajadusest maksta arveid ning toit lauale soetada.
Kuidas meie elukorraldus töölkäimise osas välja näeb?
Kui ma veel Tallinnas tööl käisin (elame Tallinna külje all, saad meie majaostulugu lugeda SIIT) käies viis Marek lapsed lasteaeda, sest mu tööpäev algas juba kell kaheksa ning ma ei tahtnud neid kindlasti valverühma viia. Mina läksin lastele järele peale tööpäeva, tavaliselt jõudsin veidi enne viit lasteaeda.
Nüüd, kus ma pea 9 kuud tagasi töökohta vahetasin, tegeleb selle logistilise poolega ainult Marek, sest ma ei tööta enam Tallinnas, vaid Paldiskis. Tallinnasse lastele järgi sõitmine või nende sinna viimine tekitab meile lisakulu kütuse näol. Mõlemal töökohal oli mul võimalus laste haiguse ajal teha tööd kodukontorist ning ma väga hindan seda võimalust. Lisaks on meil kokkulepe, et oleme laste haiguste korral kordamööda kodus, et kummagi töö ei saaks kannatada. Siinkohal pean mainima, et õnneks on meie laste tervised olnud väga korras ning haigused esinevad enamasti ainult sügisel.
Vanemalt generatsioonilt on tulnud meie elukorralduse peale veidikene viltuvaatamist, et mis mõttes isa peab nii palju lapsi sõidutama või nendega haiguste ajal kodus olema. Üldiselt ma selleteemalistesse vaidlustesse ei laskugi, sest lapsevanemad on võrdsed igal rindel.
Ma mäletan nii selgelt, et tööle tagasi naasemine oli nii vabastav ja justkui puhkus. Võimalus suhelda täiskasvanutega, minna lõunale, tunda end asjaliku ja vajalikuna ka oma teadmiste ja oskuste poolest. Nüüdseks on möödas juba üle 1,5 aasta sellest ning ma tunnen endiselt suurt rõõmu oma tööst, sest mul on hästi toredad töökaaslased, arvestav juhtkond ja paindlikud tööajad. Ja olgugi, et mulle mu töö tohutult meeldib, siis on õhtuti parim tunne kuulda ukse avamist ja hõiget: „tere, emme!“.
Ma loodan südamest, et kogu ühiskond on tänaseks muutunud tolerantsemaks emade töötamise osas ning et tööandjad vaatavad inimeste kogemusi, omadusi ja võimekust selle asemel, et tunda muret laste arvu pärast. Minu kõrvu jääb igavesti kumama töövestlusel kuuldud lause: „tahtsin just küsida sinu multitaskingu võimet, aga kuna sul on kaksikud, siis see juba vastab mu küsimusele“.
Ehk siis palun, emad... ärge alahinnake ennast!
PS! Et minu igapäevastel tegemistel silma peal hoida, jälgi mind ka Instagramis @raquelpeeba
