Nii tore on siin tagasi olla!
Esimeses postituses läheme natukene ajas tagasi ja räägime sellest kuidas sündis meil otsus maja soetada, mismoodi see kulges ning kuhu me tänaseks jõudnud oleme.
Lapsed olid pooleteiseaastased ja meie juba pool aastat vaikselt maju vaadanud, kuid miski ei tundnud õige. Ilmselt oli ka asi kurbuses, sest olime jäänud kasutusloa tõttu ilma väga meeldivast ja ilusast majast ning miski ei olnud edaspidi enam see.
Märtsi alguses sattusin vaatama uuesti kuulutust, mida ma olin juba korduvalt ja korduvalt vaadanud, aga mulle see maja sugugi ei sümpatiseerinud. Sisustus ja seinad olid nii 2010. aasta moeröögatuse järgi tehtud, et ei kujutanud end üldse ette seal elamas. Kuna see oli piirkonna üks soodsamaid ja mõistlikumaid (st kasutusluba olemas, üsna okei küttesüsteem), siis läksime siiski seda vaatama. Mul ei olnud sinna sõites mitte mingit emotsiooni, pigem olin toopäev rõõmus, et üle pika aja kahekesi kodust välja saime.
Uurisime maja õuest ja kui lõpuks sisse saime, siis esikus ma juba õhkasin Marekile, et see on see! Ma tunnen seda! Maakler tegi muidugi seepeale ettepaneku võib-olla ka ülejäänud maja vaadata. Minul hakkas kohe visioon tööle: tapeedid seintest maha, värvi alla, diivanipadjad vahetada, köök uus, vahesein maha... ja nii ma unistasin ja vatrasin kuu aega järjest kodus, kuniks me uuesti maja vaatama läksime ja seekord koos lastega. Ka neile väga meeldis seal, kiikusid vanaemaga õues samal ajal kui meie olulisemaid asju üle rääkisime.
27. aprilli hommik algas minul lahinal nuttes - nimelt oli meie notaril üks paber valesti vormistatud ning uue saamiseks pidi minu isa abikaasa (kellega tegelikult too hetk oldi lahus ehk siis suhted veidikene mõrud) minema uuesti Pärnus notarisse ning sealt edasi keegi sellele notari paberile järgi. Lõpuks rahustas meie maakler mu maha, palus meil notarisse minna ning lubas, et tema toob poole tehingu pealt selle paberi sinna. Väga hirmus oli istuda ja sõlmida lepinguid kui tegelikult on veel võimalus, et kõik võib valesti minna. Too hetk ma isegi ei olnud üdini õnnelik, vaid mul oli meeletu kergendus, et see protsess lõpuks ometi läbi on.
Natukene ka majast
Panga sõnul oleks meil olnud võimalik soetada ka Tallinnasse maja, kuid selle kuumakse oleks olnud nii suur, et me ei tahtnud võtta endale sellist koormust, sest kunagi ei tea, mida elu ette tuua võib. Seega elukohaks sai meil Harku vald, Tabasalust veidikene eemal. Rand on mõnusa rattasõidu kaugusel, lasteaeda sõidame hommikuti ca 15-20 minutit, poed on ümberringi kõik olemas (siiski eelistan aja kokkuhoiu mõistes e-poest süüa koju tellida) ning bussiliiklus Tallinnaga on täitsa tihe ja soodne. Lisaks on siin läheduses üks äärmiselt armas kool, kuhu loodetavasti lapsed nelja aasta pärast lähevad.
Maja on kahekorruseline, tuhande ruutmeetrise aiaga, mis on ümbritsetud tiheda hekiga, andes mõnusa tuulevaikuse ja privaatsuse. Ülemisel korrusel on kolm magamistuba, all on köök, söögituba, elutuba, suur esik, kaks tualetti ning saun. Sada ruutmeetrit mis mahutab ideaalselt meie pere ja kõik need toredad mälestused! Soojust annavad kaks õhksoojuspumpa ning hästi õdus tulikivikamin. Terrassile pääseb läbi elutoa ja see on maja päikselisema poole peal, mistõttu ma juba aprillis oma hommikukohvi ja kodukontorit õues lühikestes riietes nautida saan.
Alguses siia kolides puudus meil köök - ma ei tea, mismoodi inimesed siin varasemalt elasid, aga köögi ehitasime meie sisse ca kahe nädalaga. Tõime selle Leedu Ikeast ning saan uhkusega öelda, et panin ise selle kokku. Seejärel võtsime maha elutoa tapeedi ning värvisime seinad, sama lugu ka ühe lastetoaga. Ühel talveõhtul tuli mul hull idee ka meie enda magamistuba spontaanselt ära värvida. Aastaga saime me nii üsna ilusa kodukese valmis.
Kulu oli üsna väike, sest oleme suured isetegijad ning proovime leida soodsamaid lahendusi. Sel suvel võtsime ka terrassi renoveerimise ette - eemaldasime kõik lauad, tegime aluskonstruktsiooni korda ning lihvisime ja värvisime vanad lauad üle. Tulemus oli nii ilus! See talv soovime veel köögi vaheseina lammutada, kuid ei ole ka hullu kui see kevadesse lükkub. Kevadel ja suvel lõpetame teise lastetoa, lihvime ja õlitame ülemisel korrusel põrandad ära ning veidikene teeme planeeringus muudatusi ühe vaheseinaga. Mina olen tohutu aktivist ja planeerija, mõnikord see on Marekile väga raske, aga selline ma juba kord olen!
Logistika sellises asukohas võib olla aeg-ajalt keeruline, kuid ma pole siiani tunnetanud midagi ületamatut. Alguses olin ma kolm kuud kodus, seejärel töötasin aasta Tallinna kesklinnas ja nüüd juba üheksa kuud sootuks Paldiskis. Varasemalt oli laste toomine ja viimine lasteaeda jaotatud meil võrdselt, kuid kuna ma nüüd kodule veidikene lähemal töötan ja Tallinna ringiga oleks tarbetu sõita, siis on selle osa Marek saanud enda peale võtta. Ning ma olen ilmatuma tänulik selle eest! Ma tean ise omast käest kui keeruline võib kahe lapse lasteaeda viimine olla ning ma ei kuule just tihti temapoolset jorinat, vaid see ongi igapäevaelu elementaarne osa.
Laste koolimineku pärast ma väga ei muretse, sest siin on väga korralik bussiliiklus - eriti koolide juurest. Hetkel me ei ole veel lapsi kuhugi trenni pannud, sest neil on lasteaias kaks korda nädalas ujumine, kaks korda nädalas laulmine ning liikumine. Nad on nendestki päevadest üsna väsinud ja lisaks veel huviringid praeguses vanuses mu meelest oleks pigem koormavad. Ehk siis trennisõitude probleemi meil veel ei esine ning kui see ühel päeval on aktuaalne, siis ei näe ma hetkel probleeme selles, sest meil on väga tublid abistajad vanavanemate näol.
Mina julgustan inimesi vaatama kinnisvara ka linnast välja. See vaikus on hindamatu ja lisaks on kodu ümbritsev keskkond meil väga südames! Näiteks avastame me aeg-ajalt naabrite jäetud karbi ploome oma ukselävelt, käime oma kodu lähedal tallis hobustele õunu viimas, aitame vanemal naabrinaisel digiboksi vahetada või niidame salaja ta muru ära, et tal kergem oleks. Sõidame ratastega kümme minutit koduküla randa, naudime terrassil päikest samal ajal kui lapsed isetehtud mänguväljakul hullavad. Ma olen tohutult õnnelik selle otsuse üle!
PS! Et minu igapäevastel tegemistel silma peal hoida, siis jälgi mind ka Instagramis @raquelpeeba
