Harilikult soovitatakse värsketel vanematel rääkida lapsega nii palju, kui võimalik, sest mida rohkem sõnu laps kuuleb, seda kiiremini areneb tema kõne. Nüüd näitavad uued uuringud, et lapse kõne jaoks ei ole arendav ainult sõnade hulk, vaid ka kõnemaneer ning sotsiaalne kontekst, milles vestlus aset leiab.
Washingtoni ja Connecticuti ülikoolide teadlased uurisid tuhandeid 30-sekundilisi lõike vestlustest lapsevanemate ning beebide vahel. Nad võrdlesid lapsevanemaid, kes kasutasid lastega rääkimisel oma tavalist kõnemaneeri ning neid, kes rääkisid liialdatud, teatraalses beebikeeles. Lisaks uuriti, kas vestlus toimus lapse ja lapsevanema vahel üks-ühele või toimus see rohkemate inimeste juuresolekul.
"Meie analüüs näitab, et beebikeele kasutamine lapsega omavahel vesteldes on otseselt seotud parema kõne ja keele arenguga nii käesoleval hetkel kui ka tulevikus," ütles Washingtoni ülikooli teadlane Patricia Kuhl.
Mida rohkem vanemad oma lastega kõrgendatud hääletoonil ja täishäälikuid liialdades kõnelesid, seda rohkem lapsed ühe aasta vanuses lalisesid. Lalisemine on omakorda oluline ettevalmistus sõnade moodustamiseks. Beebikeeles rääkimine oli kõige efektiivsem, kui lapsevanem rääkis lapsega isiklikult, ilma teiste täiskasvanute või laste juuresolekuta.
"Teadmine, et imiku lalisemine kui selline tulevikus kõne- ja keelearengus rolli mängib, näitab, kui oluline lapse ning lapsevanema vahelise suhtluse iseloom tegelikult on," ütles Kuhl.
Kakskümmend kuus umbes 1 aastast beebit kandsid nelja päeva jooksul kaheksa tundi päevas helisalvestusega veste, mis kogusid infot lapsi ümbritsevatest helidest. Teadlased kasutasid spetsiaalset keelelise keskkonna analüüsiks välja töötatud tarkvara, et lähemalt uurida 4075 30-sekundilist intervalli kõnesalvestisi. Teadlased tuvastasid, kes igas segmendis kõneleb, kui palju inimesi ümberringi oli, kas kasutati beebikeelt või tavalist kõnemaneeri jpm.
Kui beebid said kaheaastaseks, täitsid vanemad küsimustiku selle kohta, kui palju sõnu nende lapsed teadsid. Beebid, kellega vanemad olid rääkinud beebikeeles, teadsid rohkem sõnu. Uuringus osalenud 2-aastased, kelle peredes räägiti kõige rohkem beebikeelt lapsega isiklikult, üks-ühele, teadsid keskmiselt 433 sõna, võrreldes keskmiselt 169 sõnaga, mida teadsid need lapsed, kellega lapsevanemad olid kõige vähem rääkinud omavahel ja beebikeeles.
Beebikeele ja kõnearengu seos püsis olenemata sotsioökonoomilisest staatusest või tõsiasjast, et uuringus osales vaid 26 perekonda.
"Mõned lapsevanemad räägivad beebiga beebikeeles täiesti loomulikult ega pane tähelegi, et see nende lastele hästi mõjub," ütles peaautor Nairán Ramírez-Esparza, Connecticuti ülikooli psühholoogia abiprofessor. "Mõned perekonnad on vaiksemad ega räägi pidevalt. Aga kui vanemad näevad vaeva, et verbaalsemad olla, on sellest palju abi."
Eelnevad uuringud on keskendunud sellele, kui palju kõnet lapsed kuulevad, sotsiaalset konteksti arvestamata. Uus uuring tõestab, et oluline on kvaliteet, mitte kvantiteet.
Vanemad saavad beebikeelt kasutada erinevate igapäevaste tegevuste kirjeldamisel, kasutades ilmekat intonatsiooni, venitades ja rõhutades täishäälikuid ning olulisemaid sõnu tavalisest aeglasemalt ning alati rõõmsa hääletooniga.
"Oluline ei ole lapsega lihtsalt rääkida, rääkida, rääkida," ütles Kuhl. "Tähtsam on töötada suhtluse ning keelelise pühendumuse suunas. Idee on last vestlusesse kaasata ning saada ta sulle lalisedes vastama - mida rohkem laps vestluses osaleb ning sinu öeldule vastab, seda rohkem areneb tema kõne."
(Allikas: Sciencedaily.com)
Emmede Klubi
eveliiy
Irinaaa