Kuigi kõikide lastetute jaoks on see lause ilmselt üks kõige tüütum maailmas, julgen ma öelda, et vanemaks saamine on asi, mida keegi ilma seda kogemata ette kujutada ei oska.
Esiteks suurenenud vastutus. Kui seni on endalegi vahel tundunud, et sa ei tea, kuidas oma elu elada ja juhtida, on tunne, et järgmised 18 aastat kujundad sa kellegi teise elu, pehmelt öeldes aukartust äratav. Ja sellest vastutustundest lähtuvalt tekib kinnisidee teha vaid parimaid valikuid.
Nii võib juhtuda, et pisiasjad võtavad ühe noore ema elu üle. Talvekombeka ja lapsekäru valik võivad saada maailma kõige olulisemateks probleemideks, mille kõrval muud asjad selgelt kahvatuvad. Perearsti poolt öeldud mitmeti mõistetav lause võib pikaks hinge närima jääda, sest äkki kumas sealt läbi vihje sellele, et sa pole oma lapse jaoks piisavalt teinud. Miks mu tuttava lapsel on hambad suus ja ta juba kõnnib, kas mu laps siis ei arene?
Loomulikult on iga inimene erinev ning ka see, kas tegemist on esimese või juba mitmenda lapsega, mängib suurt rolli selles osas, kas ema „kaotab” end beebimaailma jäägitult ära või mitte. Kuid kindel on see, et ühel momendil saab sellest maailmast ka pisut villand.
See ei tähenda sugugi, et armastus ja hoolimine lapse vastu kuidagi vähenenud oleks. Vastupidi! Kuid ilmselt ei taha ükski naine end tunda vaid beebiinkubaatori ja toitmismasinana. Iga naine tahab, et tema mees ei näeks teda pelgalt kui oma laste ema, vaid ikkagi kui ihaldusväärset Naist. Ning, et lapsepuhkusele minek ei tähendaks ka seda, et nüüd oledki automaatselt adekvaatne rääkima vaid lapsekasvatuse ja perekonna teemadel.
Minu isiklik veendumus on, et beebimaailma „ära uppumist” aitab ennetada killuke egoismi. See egoism võib avalduda mitmetes vormides. Näiteks, et lapse lõunauinaku järel ei rutta sa nõusid pesema ja kraamima, vaid, et võtad ligi näiteks mõne hea raamatu või vaatad mõnd toredat filmi. Või leiad tunnikeseks lapsehoidja, et omaette õues jalutamas käia...
Ma mäletan, et toidupoodi minek oli minu jaoks kunagi lausa nii suur sündmus, et lõin end selle jaoks üles ja kui mõnikord juhtus, et mees enne koju tulekut üksinda poes ära käis, olin tema peale surmani solvunud.
Loomulikult ei saa me siin üle ega ümber mehest, kes lapse sündimise järel hoopis vähem tähelepanu saab. Seega on tark leida ka neid momente üksteisele, kus korraks pole teemaks ainult laps.
Viise, kuidas endas mõõdukat egoismi kasvatada, on muidugi mitmeid. Üks neist võib olla näiteks mõni trenn või ring, kuhu koos lapsega minna saab.
Selle nädala Beebipäevikus külastavad Stina ja Anne ema ja lapse joogatundi, kus ühtpidi tegeletakse beebide, kuid pisut rohkem siiski emaga. Sest kui ema on õnnelik, on seda ka laps!
