Montessori pedagoogika põhimõte tähendab, lapse enesekasvatuse stimuleerimist, iseõppimist ja enesearendamist. Kasvataja ülesandeks on abistada last tegevuste organiseerimisel ja iseloomu realiseerimisel. Lapse isiksus areneb peamiselt kuni 12. eluaastani ja kui selle aja jooksul on midagi valesti tehtud, on seda hiljem keeruline heastada. Väga oluline on individuaalne lähenemine.
Selle pedagoogika puhul suurendadakse lapse iseseisvust. Kasvataja roll on lihtsalt last suunata ja assisteerida. Väga oluline on ka koostöö ja kodu tähtsus.
Kõige aluseks on täielik austus lapse suhtes. Tuleb tunnistada, et lapsel on õigus oma saatusele. Väga oluline on ka see, et lapse ja vanemate põhimõtted teineteisest tugevasti ei erineks. Vajalik on õpetajate ja vanemate tihe koostöö. Vanemad peavad oma last austama ja mõista, mida on vaja lapse eneseteostuseks ja sellele kaasa aidata.
Ka waldorfpedagoogika on suuresti Montessori pedagoogilistest vaadetest tuletatud.
Tänapäeval juhib Montessori pedagoogikat rahvusvahelineorganisatsioon AMI (Association Montessori Internationale), mis rajati Montessori poja Mario poolt 1929 aastal.
Montessori pedagoogika kaheksa printsiipi:
- Liikumine ja teadmiste kogumine on tihedalt läbi põimunud ning liikumine võib soodustada mõtlemist ja õppimist;
- Õppimine ja enesetunne on paremad, kui inimesed tunnevad, et nad kontrollivad ise oma elu, vaba valik;
- Inimesed õpivad paremini, kui nad on õpitavast huvitatud;
- Igasuguste tasude sidumine õppimisega mõjutab negatiivselt motivatsiooni tegelda sama asjaga siis, kui tasu enam ei anta;
- Koostöö korraldamine võib õppimist tugevasti edendada;
- Õppimine, mis on seotud tähendust omava kontekstiga, on sageli sügavam ja rikkam kui õppimine abstraktses kontekstis;
- Teatavad täiskasvanutega suhtlemise vormid on seotud laste optimaalsemate tulemustega;
- Ümbruse korrastatus on lastele kasulik.
