Tere, kallid emad!
See artikkel on peegeldus olukorrast, mis juhtus minu tütrega.
Ma olen ülimuretsev ema, kes on õnnetu juba siis, kui beebi aevastab. Võite siis ette kujutada, kuidas ma ennast tundsin, kui ma millegi tõsisemaga rinda pistma pidasin.
Minu tütar oli aasta ja kahe kuune. Ta oli just oma esimesi samme astumas, kui tuli välja et tal on puusa düsplaasia ja me võisime kuudeks kõndimise ära unustada.
Ma käisin regulaarselt arsti juures kontrollis, füsioterapeutide juures, massööri juures ja isegi neuroloogide visiitidel. Kõik nad ütlesid, et lapsele pole ultraheli kontrolli teha vaja. Me käisime ka osteopaadi juures, kes ütles, et mu lapsel ei ole voldid paralleelsed ja soovitas meil uuringutele minna.
Nii meie probleem ilmsiks tuligi. Õnneks sai spetsialist meid kohe vastu võtta.
Ja nüüd oleme selle probleemiga kuid tegelenud.
Nüüd me ootame oma järjekorras abivahendeid, mis aitaks lapsel paraneda. Ma loodan, et sellega ei lähe kaua.
Mind paneb eriti muretsema see, et esimese eluaasta jooksul ei avastanud seda ükski spetsialist, kelle juures me regulaarselt kontrollis käisime.
Mul on kurb meel mõelda, et laps peab ennast neid padjaga pükse kandes ebamugavalt tunda, aga kahjuks on seda vaja.
Mis on selle loo moraal? Kas me ikka saame usaldada spetsialiste, kui nad ütlevad, et kõik on hästi? Meie puhul tegid seda nii neuroloog, füsioterpaeut kui ka perearst.
Kui kellegil on olnud sarnane olukord, oleksin õnnelik, kui te oma lugu ka minuga jagaksite!
Murelik ema
