Emmede Klubi lugejaid on läbi aegade huvitanud küsimus: milline on palju laidetud, kuid siiski laias kasutuses oleva käimistooli mõju lapse arengule? "Peamine soovitus seoses käimistooliga on seda mitte soetada ega kasutada," vastab kogenud beebide ja laste füsioterapeut Kadri Englas.
Füsioterapeut selgitab, et käimistool hoiab last säärases, mis ei ole inimesele omane:
1. Vaagnavöötme toetamiseks mõeldud peputugi loob võimaluse pool-istuvaks-pool-seisvaks asendiks ning soodustab lülisamba nimmeosa liiga suure nõgususe tekkimist.
2. Ringjalt ümber lapse asetsev mänguasjadega raam loob piiratud liikumisvõimalused. Lapse kehatüvi vajub väga sageli, kuna laps ise ei jõua ega oska enda selga sirgena hoida ning leiab võimaluse raamile toetumiseks. See omakorda mõjutab negatiivselt selja asendit ja kehatüve kontrolli arenemist.
3. Lastel ulatuvad maha vaid varbad või päkad, millele nad õpivad toetuma ning edasi lükkama. Keegi meist igapäevaselt päkkadel ei seisa ega kõnni.
Imikute areng jõuab seismisasendini umbes 9.-11. elukuu kandis. Enne seda on lapse kehatüvi seismiseks liiga nõrk ja seismisasend seega ebastabiilne.
"Kokkuvõtlikult on käimistooli kasutavad lapsed väga tihti sellised, kes tahavad seista päkkadel, on puusaliigestest painutatud asendis ning kelle seljalihased on asümmeetriliselt pinges ning eakohaste oskuste õppimine on nende jaoks keeruline ja ebamugav," räägib Kadri Englas.
"Tihti tuuakse käimistooli kasutamise põhjenduseks seda, et laps on seal väga rõõmus ja rahul. Seda ta kindlasti on, sest püstises asendis olla on väga põnev, kuna näha on oluliselt rohkem kui kõhuli või käpuli asendis. Samuti on tore võimalus käimistooliga ringi liikuda. Kuid kumbki neist argumentidest ei ole oluline ega piisav, et käimistooli kasutada.
Kui käimistooli on vajalik kasutada n-ö lapsehoidjaks, siis peaks kindlasti vaatama, et selles olemise aeg ei oleks pikem kui kümme minutit päevas ja et käimistool oleks seadistatud võimalikul madalasse asendisse, et lapse tallad ulatuksid maha. Kuid siiski rõhutan veelkord, et käimistooli kasutamist peaks iga hinna eest vältima," toonitab Englas.
Täpselt sama jutt kehtib hüppetrakside kohta.
Füsioterapeudi sõnul on imiku ja üldse väikese lapse motoorsele arengule on kõige kasulikum, kui ta saab võimalikult palju iseseisvalt tegutseda ja maailma uurida. Lapse arenemine, sealhulgas motoorse arenemine, peab toimuma võimalikult loomulikus keskkonnas ning ilma igasuguste liikumist piiravate või mõjutavate abivahenditega. Seda eriti lapse esimesel eluaastal. Kõige parem on panna laps isetegutsema põrandale - titatekile või puslematile. Siis on välditud kukkumisoht ja toetavalt tugev, kuid mitte liiga kõva aluspind loob soodsad tingimused arenemiseks.
Kadri Englas on Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse lastefüsioterapeut, arendus- ja kvaliteedijuht ja Eesti füsioterapeutide liidu juhatuse liige.
