Kui meie poja oli päris pisike siis me külaskäike eriti ette ei võtnudki. Umbes kuue kuu vanuse lapsega sai külastatud vanavanemaid. Kui külastasime vanaema, võtsime me kaasa mähkmed, niisked salvrätikud, tuubipüreed, beebi küpsiseid ning igaks juhuks ka alati varuriided ja mõningad mänguasjad. Tegelikult kotike selliste asjadega oli meil ka kaasas külastades tädi, onusid ja vanavanavanemaid. Lapse sõpra külastades ei pea me midagi kaasa võtma, sest sõber elab meile väga lähedal.
Kodude erinevatest reeglitest on raske rääkida, sest tavaliselt olen ma oma last külas ikka keelanud ja reeglid kehtestanud. Näiteks ühe vanaema juures olles võis minu poja köögis sahtleid ja kappe avada ning seda kõike lubas vanaema. Mingit keelamist seal ei toimunud. Nüüd hiljem teab minu poja täpselt, kus vanaemal mingid asjad asuvad ja kui laps midagi soovib kuskilt kapist saada ta küsib. Paistab et üldine kodune kasvatus mõjub hästi ja laps käitub nüüd igal pool hästi.
Põrandad on tõesti igal pool erineva puhtusega. Kusagil ma põrandat ennem lapse mahapanekut puhastama ei ole hakanud ning sellises kodus oleme käinud juba kõndiva lapsega. Üldiselt tunneme me oma tuttavaid ja teame nende kodusid ning kui see kodu ei ole kõige puhtam on lapsel alati kaasas sandaalid ja minul kotis pakk niiskeid salvrätte, mida kulub ohtrasti.
Nüüd on külaskäigud muutunud palju lihtsamaks. Asju, mis kaasa võtta, praktiliselt ei olegi ja poja oskab juba ilusasti mängida ning leiab endale igal pool tegevust. Ta teab täpselt mida võib ja mida mitte.
