„Ei, mina“; „Ise!“; „Ära aita!“ Kui sul on kodus 1–3aastane laps, on suur tõenäosus, et need sõnad saadavad iga riietumist, söömist ja kodust väljumist. Etapp, mis algab armsa iseseisvuse märgina, muutub kiiresti igapäevaseks kaoseks ja vanema kannatuse proovikiviks. Paljud vanemad tunnevad end selle kõrval süüdi - kas ma peaksin laskma tal kõike ise teha? Kuidas, kui on kiire ning närvid on juba pingul?
Miks väikelaps tahab kõike ise teha?
Väikelapse „ise tegemise“ vajadus ei ole kapriis ega jonnihoog. See on arenguliselt väga oluline etapp, kus laps avastab, et ta on eraldi inimene.
Umbes 1,5–3 eluaasta vahel areneb lapse autonoomia – soov ise otsustada ja tegutseda. Ise tegemine annab lapsele:
-
kontrollitunde
-
eneseusu
-
turvatunde maailmas
Kui see vajadus on pidevalt maha surutud, võib laps hakata protestima veelgi tugevamalt.
Miks see vanema jaoks nii raske on?
Iseseisvus väikelapse moodi tähendab:
-
aeglast tegutsemist
-
segadust ja maha kukkunud asju
-
eksimusi ja pettumusi
Vanema jaoks tähendab see sageli hilinemist, rohkem koristamist ja sisemist konflikti: kas ma olen halb vanem, kui ma praegu ei jaksa?
Oluline on teada, et sa ei pea alati laskma lapsel kõike ise teha, et olla hea vanem.
Iseseisvus ei tähenda piiride puudumist
Tervet last toetav iseseisvus ei tähenda, et laps otsustab kõike. See tähendab, et vanem valib teadlikult, kus on ruumi ise tegemiseks ja kus mitte.
-
Hommikul tööle kiirustades võib vanem öelda: „Täna panen mina su jope selga.“
-
Õhtul rahulikult kodus olles võib laps proovida sokke ise jalga panna, isegi kui see võtab aega.
See ei ole vastuoluline kasvatus, vaid paindlik vanemlus.
Kuidas anda lapsele kontrolli ilma kaoseta?
1. Paku valikuid, mitte piiritut vabadust
„Kas paneme selga sinise või punase pluusi?“
Valik annab lapsele kontrollitunde, ilma et kogu olukord laguneks.
2. Planeeri aega „ise tegemiseks“
Kui tead, et laps tahab ise proovida, alusta tegevust varem. Kiirus ja iseseisvus ei käi väikelapse puhul käsikäes.
3. Luba ebatäiuslikkust
Viltu sokid ja valesti keeratud lukud ei riku last. Need õpetavad.
4. Sõnasta piir rahulikult
„Ma näen, et sa tahad ise. Praegu aitab ema, pärast saad sina proovida.“
See aitab lapsel piiri paremini vastu võtta.
5. Märka pingutust, mitte tulemust
„Sa proovisid väga hoolega.“
See toetab lapse sisemist motivatsiooni rohkem kui kiitus „õige“ tulemuse eest.
Mis juhtub, kui vanem alati teeb kõik lapse eest ära?
Kui laps ei saa kunagi ise proovida, võib ta hakata:
-
rohkem vastu vaidlema
-
keelduma koostööst
-
tundma, et temaga ei arvestata
Iseseisvuse toetamine ei tähenda täiuslikkust, vaid piisavalt palju võimalusi proovida.
Ja kui vanem lihtsalt ei jaksa?
On päevi, kus ka kõige teadlikum vanem ei jaksa vaadata, kuidas väikelaps kümme minutit ühte sokki jalga paneb. Ja see on okei.
Väikelaps ei vaja ideaalseid vanemaid. Ta vajab piisavalt häid vanemaid, kes vahel aitavad, vahel lasevad proovida ja vahel lihtsalt ütlevad ausalt: „Täna ma teen selle ise sinu eest ära.“
Iseseisvus kasvab koos turvatundega
Paradoksaalsel kombel saavad kõige iseseisvamateks lapsed, kellel on kindel teadmine, et vajadusel on täiskasvanu olemas. Ise tegemine ei tähenda üksi olemist. See on õppimine, eksimine ja proovimine koos vanemaga. Ise-periood on kaos, aga ka ka kasvamine.
